Kirjutamisväljakutseväline päev (pulma-aastapäev)

Reedel bussiga Tartu poole sõites mõtlesin hämminguga, kuidas ilm nii soe ikkagi on. Viis aastat tagasi on lumi nabani ja pakane paugutas, nüüd sadas vihma :D Aga Tartu kesklinn oli väga luksuslikus jõuluehtes, vaatasin ja imestasin. Kas olen mina tänavu kuidagi tundlikum või ongi igasugused tulukesi sedakorda rohkem? Armsa ülikooli juures kerkisid mu kulmud küll mütse ääre alla, kuigi püüdlikult sätitud rahvusmuster on ju päris kepsakas idee.

Aastapäeva meelelahutused algasidki juba bussis, kui minu kõrvale üle vahekäigu istus Lennart, maapoiss. Tänu sellele, et Lennart rääkis kogu aeg telefoniga, sain ma tema kohta palju informatsiooni. Liiga palju. Näiteks sai ta ootamatult varakult palga kätte, 365 eurot, millest ta 200 kohe emale andis, sest ta elab samas kohas, kus ema. Kuigi teises toas. Kus elab tema 9 aastat vanem vend, kahjuks ei selgunud. Aga vend veab autoga kohupiima laiali. Lisaks oli Lennartil kaasas kuuspakk õlut, millest ta kaks oli ära joonud. Johhaidii ma ütlen :D Ta rääkis seda kõike (ja veel paljugi muud) täpselt nii kõvasti, et ma ei saanud rahulikult raamatut lugeda.

Tartus oli meie seekordne põhiatraktsioon Bondi film, mis Bondi-sõbrast hr H hinnangul oli Bondi-filmide paremas otsas, minu arvates lihtsalt film. Ma ei oska väga hinnata seda, kui lennuk (isegi kui see on Eesti lennuk) sõidab tükk aega metsas ringi. Või kui väga tükk aega näidatakse, kuidas mingi hoone õhku lendab. Samas, arvestades asjaolu, et tegemist on väga pika filmiga, oli see ikkagi väga paeluv film, sest mul ei hakanud igav.

Erinevalt filmist oskasin ma väga hinnata meie hotelli, milleks seekord oli London. Tegemist oleks võinud olla meie hotellikogemuste tippu kuuluva külastusega, sest tuba oli tõesti avar, meil oli isiklik rõdu, vannitoas oleks saanud majutada veel kümmet sõpra ja nagu hr H mainis, oli telekas õigesse kohta paigutatud. Mis punkte alla tõmbas, oli hommikusöök - närtsinud pannkoogid, kumjas omlett, puuduvad saiakesed. Isegi kaunis miljöö ja korralik kohv ei päästnud olukorda. Nii et ma ei teagi nüüd, kas läheksin sinna tagasi või mitte. Igatahes oluliselt parem kui Draakon, aga võrreldes Antoniusega pikk maa minna. Jamps on see, et Tartus hakkavad meil hotellid otsa saama :D

Hiljem sel õhtul jalutasime pikemalt ringi ja piilusime erinevaid lõbustuskohti, mida kesklinnas on päris palju, aga millest paljud olid reserveeritud. Postimehe toimetuses oli tore disko koos diskori ja klassikalise diskomuusikaga (nt Nancy).

Selline romantika tippklassi kuuluv aastapäev oli meil siis :D