Kirjutamisväljakutse päev 8 ("Ootamatud heateod")

Ma olen ainult nädala jagu maas oma väljakutsega :D Kahe nädala kohta on see... päris kurb :D Aga ma ikka püüan.

Samas kui ma tänast teemat nägin, ei tulnud mul jälle mitte midagi pähe. Kui päris aus olla, siis pole mul ikka veel aastalõputunnet pähe tulnud ja meenutused lõppevast aastast tunduvad täiesti ebakohased.

Ma olen kindel, et aastal 2015 olin tunnistajaks ootamatutele heategudele. Aga tee või tina, mitte ei tule meelde, sest ühtki väga põhimõttelist (lumetormis rattavahetus pimedal maanteel) vist ikka polnud, pigem sellised igapäevased ja tavalised lood, mis korraks teevad tuju heaks, aga kahjuks varsti meelest lähevad. Õnneks ei tule mul meelde ka mitte ühtegi ootamatut pahategu minu vastu. Võibolla olen ma lihtsalt nii vana, et mälu veab alt.

Kirjutan siis lihtsalt mõnest toredast asjast, mis on viimasel ajal mulle rõõmu või nalja teinud. Näiteks täna tegi mulle rõõmu see, kui Ruudi rääkis, kuidas ta täna ühe kriitilise situatsiooni (peaaegu) sotsiaalseid norme järgides ära lahendas. Nalja tegi mulle see, kui tahtsin ühel õhtul oma abikaasaga musitada, aga kuna mu juuksed olid lahti, pidin need näo eest ära raputama ja hr H sattus frustratsiooni: "Sa oled nagu Manny (Black Books´ist)." Musitamisest ei tulnud midagi välja :D Selline tore ja südamlik hetk oli tunnis, kui õpilased analüüsisid oma kirjandeid ja ma püüdsin ühele tüübile selgitada, miks ei ole kirjandis kohane kasutada sina vormi: "Vaata ja mõtle, kas sa tahaksid päriselt mulle seda öelda!" Ja osutasin juhuslikule lausele, milles paistis sinatamine olevat. Lauseks oli midagi sellist, et on tore, et sa hoolid. Leidsime koos, et konkreetne lause polnud ehk parim näide :)

Kui järele mõelda, siis oli väga armas seik enne 1. septembrit, kui palusin õppealajuhatajalt luba minna oma poja aktusele ja ta oli pisarateni liigutatud meie tähtsa päeva pärast ja loomulikult andis mulle loa. Või siis see hetk, kui mu klass üüris rongi, et mind tutipäeval kooli viia. Aga tegelikult kõik need väiksed üllatused, mille hr H on tõepoolest täiesti ootamatult mulle toonud.

Ühesõnaga, ootamatuid toredaid hetki on aasta jooksul olnud küll ja veel, neid peaks lihtsalt tihedamini üles kirjutama.