Hommikul teemat vaadates olin natuke üllatunud :D Mitte et õpilaste õnnestumised mind ei rõõmustaks, aga ma ei osanud aimatagi, et prl Vaprake midagi sellist mulle purki pani :)
Aga et siis õpilaste õnnestumistega seotud lood sellest aastast. Loomulikult oli mul hea meel nende üle, kel eksam väga hästi õnnestus (kas siis lihtsalt palju punkte või siis oma võimete täielik realiseerimine või "pauk luuavarrest", ma ei teagi, kelle üle rohkem rõõmustada), siis muidugi olin väga rõõmus kõigi üle, kes väga hästi olümpiaadil esinesid. Ja uurimistöö kaitsmised olid ka väga rõõmu pakkuvad.
Kõige õnnelikum olen siiski vist ühe viimatise ürituse pärast. Ma juhendan üht (tegelikult küll mitut, aga see selleks :D) uurimistööd. Tänapäeval on klassikaline uurimus vaid üks variantidest, kuidas gümnaasiumis kohustuslikku uurimistööd teha. Ja see konkreetne töö oligi ürituse korraldamine.
Ürituse mõte oli selles, et ühel õhtul tulevad kokku inimesed, kelle seas on ka need, kel on tahtmine midagi öelda. Ükskõik mis teemal midagi öelda. See, mis on kõige rohkem hingel. Ja teised kuulavad, võivad kaasa rääkida, küsida, kommenteerida. Aga võis ka lihtsalt kuulata ja omaette mõelda.
Ja teate, see oli hästi-hästi armas üritus. Ma nägin ju kõrvalt, kui pingeline oli korraldustöö, kuidas kaks üsnagi erineva meelelaadiga noort inimest puresid end läbi sisulistest ja vormilistest probleemidest. Ja siis nägin, kui rahulik ja mõnus üritus sellest kokku tuli. Rääkijaid oli terve hulk ja väga erinevatel teemadel, mis samal ajal ühel või teisel moel ikka kõnetasid, vahet polnud, kas rääkija oli minust kaks korda noorem või kaks korda vanem (tegelikult nii vanu rääkijaid vist polnud, aga nii enam-vähem).
Nii et ma olin väga rõõmus ja uhke oma õpilaste üle, kes said hakkama millegi nii suure ja põnevaga.
keedan ämbritäie kanget kohvi/ poen tagasi voodisse/ lükkan eemale virna/ kohustuslikku kirjandust/ loen ainult miki hiirt ja maajat (Andra Teede)
No comments:
Post a Comment