"Kui tuvid kadusid" - laval ja päriselus

Kesknädalane teatriõhtu Vanemuises koos lavastusega "Kui tuvid kadusid"

Oksaneni lugu iseenesest on selline... kahtlane. Kui "Puhastuse" puhul ei tekkinud mul küsimusi, kas tõepoolest võiksid inimesed niiviisi käituda (kui ehk Hansu suremine välja jätta), siis "Tuvide" puhul tekib mul seda küsimust oluliselt rohkem. Üldjoontes läheb see tõepoolest kokku minu mõtetega meie ajaloost, aga pisiasjades tekivad minu jaoks küsitavused.

Lavastus ise oli minu arust huvitav, samas mu kaaslane haigutas küll :) Kindlasti peavad labiilse tasakaaluelundiga inimesed enne järele mõtlema, kas nad ikka tahavad seda etendust näha, sest lava pöörleb ikka mõnudega.

Teatris nähtust ehk põnevamaks kujunes aga hilisem tagasisõit, kui mu isa natuke oma mälestusi jagas.

Nii mõnestki asjast olen juba kirjutanud, kuid üks Oksaneni-tasemel lugu veel.

Isaisal Arnoldil oli palju vendi ja üks õde. Vennad sattusid nagu ikka selle aja mehed vastasleeri sõdima, mis kainetes oludes oli vaid vaikimisi õhus, aga alkoholiga koos muutus sõnasõjaks ja tõsiseks kähmlusekski. Aga mitte sellest ei tahtnud ma seekord kirjutada.

Minu isa tädil (isaisa ainsal õel) oli neli last, kaks tüdrukut ja kaks poiss. Üks tüdrukutest oli küürakas. Väidetavalt ei sündinud ta sellisena, vaid väikese lapsena kukkus teise lapse kukilt, murdis midagi selgroos ja selle tagajärjel tekkis küür. Igatahes ei lubatud isa peres kunagi lapsi kukil kanda.

Teisest tütrest sai alkohoolik, kes ühel päeval lihtsalt leiti surnuna sellelt platsilt, kus kohalikud tavaliselt oma jooke libistasid.

Üks poegadest uppus kuskil 20ndates. Ei saadudki kunagi teada, kas uppus, uputas end ise või uputati. Väidetavalt oli tal olnud õnnetu armastuslugu, mis toetab uputamise versiooni, samas räägiti ka tülidest külapoiste vahel, mis andsid alust uputamisjuttudeks.

Teine poeg oli natuke lihtsameelne. Tundub, et tänapäevases mõttes LÕKi-laps. Igatahes sai ta oma eluga hakkama, käis isegi tööl. Aga ühel traagilisel päeval vägistas ta ära ühe väikese tüdruku, kes selle tagajärjel suri.

Selliste lugude peale ei oskagi midagi öelda. Kuidas elab üks ema ja isa selliste teadmistega, samamoodi vanaema ja vanaisa, kõik sugulased. Miks mõnele perele antakse nii palju kannatusi, jääbki küsimuseks, mida kõrvalseisjad mõtlevad. Geenid ja kasvatus on siinkohal mõlemad valusad vastusevariandid.