Väljasõidul

Õde K (ha-ha-haa, mõelge nüüd, kumb õde :D) pidas oma sünnipäeva. Ja kuna tegemist oli juubelihõngulise tähtpäevaga, anti meile kõigile võimalus sooritada väike autotripp Lõuna-Eesti hunnitusse loodusesse. Meie pisike perekond loomulikult kasutas võimalust, sest esiteks oli meid siiski kutsutud ja teiseks võiks ju kord kolme aasta kohta oma mugavustsoonist välja tulla ja telkida ka.

Sõiduks võtsime empsi auto, sest härra H pole siiani leidnud hetke, et ära vahetada meie auto Vajalikud Jubinad, nii et minusugune nõrganärviline ei tahtnud käänulistel mägiteedel selle autoga sõita. Mitte et tegelikult oleks vahet, kas sõita kurvides või sirgel teel, ma lihtsalt tunnen, et ma pean umbkaudu nädala sõitma meie autoga, enne kui ma tunnen, et olen ta ära taltsutanud, et ta hakkaka käituma, nagu ma tahan. Ühesõnaga, läksime empsi autoga ja esimest korda sel aastal andsin ma alla ja kasutasin konditsioneeri. Üldiselt ma väldin seda nii palju kui võimalik, sest esiteks on jõhkralt vastik astuda konditsioneeritud õhuga ruumist tavalisse õhku (hinge lööb kinni) ja teiseks ei meeldi mulle eriti konditsioneeritud õhk iseenesest (lööb ka hinge kohati kinni). Aga julmalt palav oli. Mis oli iseenesest äärmiselt-äärmiselt mõnus, sest minu meelest algab suvi alates 30 plusskraadist, enne seda on kevad.

Lõuna-Eesti teed on jätkuvalt täiesti arusaamatud :S Kuigi härra H märkis täiesti mõistlikult, et ajal, mil need teed kujunesid, sõideti hobesega ja siis polnud inimestel probleemi, et nad oleksid pidanud kindlasti teadma, kuhupoole (tõesti ei viitsi praegu kontrollida, kas kus/pool kirjutatakse kokku või lahku, reegli järgi peaks pigem kokku olema) pöörab kurv teispool mäge. Autoga sõites tahaks seda siiski teada, sest kurvid on sealkandis ju mitte kenad lauged pöörangud, vaid täisnurksed ärakeeramised,  mida ääristavad kuristikud. Nii me jõudsime umbes pool tundi hiljem kui planeeritud, aga selle eest siiski elusalt, mis loodetavasti kaalub üles meie hilinemise.

Sünnipäevakoht oli metsa veeres põllu peal, kus kasvasid metsmaasikad. Põld kuulub lammastele, mida me järgmisel hommikul ka tõepoolest ise kogesime. Pidu oli sõbralik lõkkeäärne istumine, kus pakuti hüvasid sööke ja jooke sünnipäevalapse kulul ja kus meie preili Sirkkaga korraldasime ka sünnipäevalapseteemalise viktoriini, mille võitsid võistkond, kuhu kuulusid preili Kirke, härra H ja preili Triin. Tantsuks ei läinud, kuigi korduvalt oli üleskutseid, aga mulle näiteks meeldiski rohkem lihtsalt istuda ja juttu rääkida. Minu meelest sai sedagi kuidagi vähevõitu teha, sest inimesed kadusid kuidagi oma telkidesse ära enne, kui ma piisavalt lõõgastuda jõudsin, et jutlema hakata.

Aga loodus on ikka äärmiselt tore koht, kus olla. Nägime maailmatu kaunist päikeseloojangut ja saime võidelda umbes miljoni sääsega (kuhu jäi hea tava, et pärast jaani enam sääski pole?!?), lapsed olid muidugi õnnelikud, et said koos mängida ja mürada. Telkimine, kui nüüd päris aus olla, pole jätkuvalt midagi minu jaoks, kõva ja ebamugav ja umbne. Ja ma ei saa aru, mis põhjusel telkides alati nii kohutavalt varakult üles ärgatakse. Järgmisel hommikul kell 10  oli meie laager juba kokku ka pakitud. Sirkkaga koos hommikuprotseduure tehes (Sirkka pesi hambaid ja mina loputasin hambaid) just arutlesime, et see on üks elu müsteeriumeist. Samamoodi nagu ma ei saa aru, miks peab rattamatkal meeltult palju kilomeetreid päevas läbima. Kui ma tahan kuskile kiiresti jõuda, siis ma kasutan autot, bussi või rongi. Miks ometi sõtkuda nii, et veri ninast väljas, et see paganama 80 kilomeetrit päevas ikka täis saada?

Aga pärast sellist varajast ärkamist läksime edasi pisikesele tiirule. Kuna Suur Munamägi oli lähedal ja suurem osa (et mitte öelda kogu) meie seltskonnast polnud seal viimased 15 aastat käinud, käisime sealt läbi. Üldiseslt saan ma aru, et tegemist on märgilise objektiga eesti kultuuriloos, aga nii objektiivselt vaadates ikkagi natuke mage koht. Tõus on umbes sama muljet avaldav kui Viljandi Kõrgemägi ja atraktsioone on ka sama palju. On jah see vaatetorn, kuhu tõusmiseks tuleb maksta 2,5 eurot (nelja eest saaks liftiga) ja siis saab vadata vaadet. Sellise hinna eest ausalt öeldes ootaks, et kogu kupatus ei näeks välja samasugune nagu 15 aasta eest ja no MIDAGI peale loodusvaate võiks ju ikkagi veel pakkuda. Midagi harivat. Kas või korralikud viidad, millises suunas on suuremad linnad või midagi sellist. Ma pidin nii palju pingutama, et sõber Ruudile mingitki infot anda. Aga jah, nüüd on see koht taas üle vaadatud ja hoolimata puudustest on Munamägi siiski koht, kus tuleb käia. Lihtsalt sellepärast, et see on Suur Munamägi.

Pärast käisime veel lähedal asuvas järvekeses ujumas ja pärast seda otsustasime oma perega ninad pigem Põlva poole keerata, et astuda läbi Tuuli juurest, kellega ma pole nüüd oma pool aastat suhelnud. Kahjuks me sinna siiski ei jõudnud, sest vastu kõiki loodusseadusi jäi Ruudi nii sügavalt magama, et meil polnud südant teda äratada, nii me siis põristasime hoopis Pikasilda härr H vanavanemate juurde, kus härra parandas ära vanade murutraktori ja mööda minne niitis siis ka muru juba ära, mina tegin maasikamoosi ja Ruudi vanaema küpsetas meile pannkooke. Ma ütleks, et täiesti ideaalne puhkusepäeva lõpetus.

Kokkuvõttes oli väga mõnus minipuhkus, järgmine ettevõtmine on Hiiumaal Tjorveni-etendus.