Eestisse on vähem maad kui Paidesse, eksju? (osa 1)

Nii, 755 km, miljon eurot, mõningad närvirakud ja ongi käidud maailmatu lahedal minipuhkusel Hiiumaal. Ma tõesti ei uskunud, et see kõik nii mõnus võib tulla, eriti sellepärast, et ...

.... ööl enne minekut, umbes poole kahe paiku (sõna otseses mõttes täpselt siis, kui me härra H-ga otsustasime, et oleks tõesti viimane hetk magama jääda) ärkas Ruudi röögatusega ning teatas, et tal valutab hammas. See hambateema on tegelikult täiesti ebanormaalne juba, meil on nüüd siis kaks hammast, mida me kordamööda parandamas käime. No ei saa korda, jumal küll, tõmmaku need siis välja juba -.- Piimahambad ju. See praegune variant on NATUKENE stressirohkem, eksole. Ühesõnaga, tõstsin poole kahest öösel kergelt ja kärmelt ümber kogu meie hetkelise elamise ja leidsin valuvaigisti üles. Selleks ajaks oli Ruudi juba kergelt hüsteerias. Laksasime rohu sisse ja jäime ootama. 10 minutit, 15, minutit, 20 minutit, 25, minutit, 30, minutit...ok, ma ei viitsi jätkata. tiba enne nelja saime sinnamaani, et Ruudi oli vaikselt ja vaatas netist Jänku Jussi multikaid. Härra H tõmbas teise tuppa varju, tuues ettekäändeks järgmisel päeva, mil ta pidi tööl olema. Ma küll korra mõtlesin, et mismõttes, aga noh, see on ju teada-tuntud fakt, et naised on tugevamad kui mehed ja nii ma siis järgmised pool tundi Jussi multikaid vahetasin (ma olen siiski pigem seda meelt, et eelkooliealised lapsed ei pea oskama netis ise multikaid vaadata. Kuigi olgem ausad, see oleks mugav). Lõpuks tundsin, et tee või tina, mina enam ei jõua. Ruudi see-eest oli väga rõõmus ja rõõsa, nagu ikka inimene, kes on vabanenud valust. Minu elu päästis youtube ja olgu siinkohal täna ja igavesti õnnistatud see youtube´i kasutaja, kes on üles laadinud eestikeelsed multikad krokodill Genast ning kolmest sõbrast. Lasin siis multikate taustal postiljon Petškinite teemalisi und ja kümme minutit enne seitset (ehk siis pärast kaht ja poolt tundi "magamist" ) vedasin end püsti. Ruudi oli endale samal ajal juba lammas Shauni multikad peale pannud ja sõi jogurtit.

Ühesõnaga, kaine mõistus ütles, et tegelikult on hullumeelsus kuskile minna, aga samas ma nii VÄGA  tahtsin ja liskas olin ma ettenägeliku inimesena isegi kõik piletid juba välja ostnud...ehk siis kaks minutit enne poolt kaheksat manööverdasin aiast välja, et kümme minutit hiljem laadida auto peale ka preili Sirkka (kümme minutit hiljem sellepärast, et ma suutisn vahepeal ära eksida, tegelikult oleks pidanud kuluma 5 miutit). Sirkka suhtus minu magamatusesse väga külma kõhuga, arvas, et see variant on parem kui 5 tundi und ja lubas lobiseda, et ma magama ei jääks. Samal ajal magas tagumise pingi rahvas (ehk Ruudi) juba õiglase und, mis oli väga kena, sest nii saime preili Sirkkaga vähemalt kuni praamisõiduni kuulata muusikat, mis meile ka meeldis. Hiljem, kui Ruudi oma sõiduvees juba oli, kuulasime Juulikuu lund. Kui teil on vaja, et keegi laulaks mõnel üritusel seda võimalikult originaalitruult, siis andke teada, me Sirkkga tuleme ja teeme ära.

Nagu arvatavasti kõik eestlased teavad, on läänerannikul otseühendus ainult põhja ja lõunaga, nii et meie oma pigem idapoolt tulekuga olime sunnitud tegema kena ringi. Kõige toredam oli see, et läbima pidi Pärnu, mis on a) ümber tehtud; b) üles kaevatud. Ma olen siiani hämmingus, sest ma ei saa aru, milliselt ristmikult ma ära keerasin, sõitsin märkide järgi (mis pole probleem, erinevalt kaardi järgi sõitmisest, mis ON probleem :D). Igatahes oli keegi hea inimene igale poole suurelt Lihula suuna ära märkinud, nii et me Sirkkaga pidime ainult silmad eriti suured hoidma. Tegelikult polegi sõdust midagi rääkida, nii et läheme kohe edasi ....

... feil number ühe juurde. See juhtus sadamas, kuhu me väga kenasti ja õigeaegselt (jaa, ma tean, et õigeaegselt on nõme vorm eesti keeles. Aga siia sobis...) kohale saime. Enne pealesõitu lipsas Sirkka oma emme ja issi juurde, sest nemad olid talle pileti ostnud, kuigi ma peaaegu olin seda juba ise tegemas. Etteruttavalt ütlen ka ära, et tegelikult ei kontrollinud keegi, kui palju inimesi istub mingis autos, nii et tagasi tulles oli Sirkka meiega ja keegi ei arvanud, et ta oleks üleliigne. Aga jah, minnes olin üksi ja kõik läks väga kenasti. Peaaegu. Märkide järgi sõitmisega sain hakkama, nii et e-ticketi (huvitav, miks eesti keeles järjekindlalt seda asja e-ticketiks kutsutakse, e-pilet oleks eestikeelsem ju?) raja leidsin üles. Oma teekonnast treenitud silmadega nägain kohe ka telefoninumbrit, millele helistada ja voilaaa! see toimis, tõkkepuu kerkis ja mul tekkis õigus praamialale sisse sõita. Panin oma (tegelikult Sirkka) Vennaskonna vähe kõvemini mängima ja kruiisisin sisse. Minu silmadele avanes vist viis sõidurada, äkki oli kuus? Vahet pole, PALJU sõiduradasid, mis olid autosid täis. Vahtisin korraks lolli näoga ringi ja võtsin siis sellesse sappa, kus oli kõige rohkem autosid, pidin selleks auto isegi natuke viltu parkima. Kõik hästi, kuulasin edasi oma (tegelikult jätkuvalt Sirkka oma) Vennaskonda, kui kõrvanurgast kostis mingit kõma. Nagu oleks keegi ruuporisse rääkinud. Sadama värk, eks ikka on vaja infot edasi anda. Aga kõma muudkui kestab ja kestab. Lõpuks hakkan aru saama, et korratakse järjepidevalt mingit autonumbrit: ABC 123. Jätkan muusikakuulamist. Teie, kes te loete neid ridu rahus ja vaikuses ning olete terve mõistuse juures, teie saite kindlasti juba ammu aru, et ruuporisse hüütud autonumber kuulub sellele autole, mille roolis ma parajasti istusin, ning sadama liikluskorraldaja üritas mulle meeleheitlikult selgeks teha, et ma peaksin sõitma esimesele rajale, kus polnud mitte ühtegi teist inimest. Mina sain sellest aru alles siis, kui juba terve kamp jalakäijaid mulle lehvitama ja viipama hakkas. Siis lasin akna alla ja sain ka info kätte.

Praamisõit läks muidugi väga hästi, Ruudi ärkas ja hakkas seda üritust esimesest silmapilgust jumaldama. Ja ma pean tunnistama, et ka minusugune kalestunud hingega täiskasvanu tundis väga suurt rõõmu praamisõidust. Ma ei mäletanudki, et see aeg oli nii lühike (poolteist tundi minnes, tund viistesit tulles), et nautimiseks isegi natuke liiga vähe aega.

Aga siinkohal teen ma pausi sisse, sest muidu on pärast jälle vigisemist, et mul on nii pikad postitused, et ei viitsi lugeda. Ma olen ju maailma kõige lahkem inimene -.- Et siis Hiiumaa-mälestused järgmisel korral.