Tuutu. Täiesti tuutu.

Pikk tööaasta on ilmselgelt mu mõistusele jälje jätnud. tugeva jälje. Ja mitte positiivse jälje. See jälg on nii tugev, et ma isegi ei mäleta enam kõik oma tuutuhetki, aga mõned siis:

a) siiani ei suuda ma aru saada, kuidas on võimalik, et ma sain alles juuni lõpus teada, et üks meie abiturientidest saab peagi beebi. Loomulikult on olemas inimesi, kelle puhul hakkabki rasedus hilja välja paistma, aga nt biloogiaõpetaja ütles, et tema sai aru sellest juba veebruaris. Ja aprillis olevat olnud kõik juba täiesti selge. Hämming ma ütlen :D Igatahes õnnitlused talle :)

b) sain palga- ja puhkuserahad kätte. Väga kena, tegin oma ülekanded ja ülevaated ära, kõik klapib. Hiljem selgus, et PALK ei olnud üle tulnud, ma olin täiesti rahul olnud kolmandiku võrra väiksema töötasuga.

c) ootasin valgusfoori taga, et sõitma saada. Fooris põles muidugi roheline tuli.

d) loen Ruudi lasteaias korrapidajate nimesid: esmaspäev Mari Chrystella (nimed muidugi muudetud), mõtlen imestusega, kuidas on pandud kokku kaks nii erinevat nime, vaatan rõõmuga, et teisipäeval on korrapidajaks inimene, kelle nimi läheb palju paremini kokku: Marta Johannes. Hetk mõtlemist enne kui välgatab, SEE ei lähe ju üldse kokku. Jumal küll, kasutage komasid, palun.

e) astusin ämbrisse. Sõna otseses mõttes. Jalg on sinine, sest ämber oli väike.

Igapäevaseid kergtuutuhetki on veel kamaluga, aga neid ma ei mäleta.

Ja eile sosistas üks väike tolajuller mulle kõrva: "Jumal on tegelikult olemas. Ta elab taevas, kosmoses. Aga ära teistele räägi."
Ma siis ei räägi.