Targemaks?

Tänasel teadmistepäeval on paslik kirjutada sellest, kuidas me kodulinnas viktoriinil käisime. Tegemist oli üsna omapärase kogemusega.

Eks mingil määral mõjutab mind see, et olen korduvalt Tartu viktoriinil käinud ja sealse süsteemiga harjunud. Aga mõned asjad ongi Tartus minu meelest paremad. Näiteks oli meie omal küsimustele aega vastata (vist) kaks minutit. Kui lisada siia fakt, et küsimused esitati kirjalikult (lauda asetati paberileht küsimusega) ning võistkond oli neljaliikmeline, kulus selleks, et kõik tiimiliikmed saaksid küsimusest õieti sotti, päris palju aega. Nii et sellist arutelu või vastuste tuletamist tegelikult ei olnud, sest juba tuli midagi kirja panna. Sellest oli tõsiselt kahju, sest arutlus on mälumängu juures vaat et kõige mõnusam osa.

Aga eelnev oli tehniline osa, mis võib olla harjumuse küsimus, mis aga mind tõsiselt hämmastas, oli küsimuste raskus. Tartus on ka raskeid küsimusi ja ma olen nurisenud, et on küsimusi, mida ei annagi isegi umbkaudselt õiges suunas vastata, sest point on selles, kas sa tead või mitte. Mulle meeldivad sellised küsimused, millele on võimalik vastata ka siis, kui sa tegelikult päris täpselt ei tea. Ja kui sa siis isegi vale vastuseni jõuad, on tore emotsioon ikkagi. Kahjuks selliseid küsimusi meie kodulinna viktoriinil peaaegu polnudki. Seda ilmestab hästi fakt, et küsimusi oli 26, millest suurem osa oli vähemalt kaht punkti väärt, mõni ka rohkem. Ja võitjad said 13 punkti :D Meie saime tagasihoidlikud 4.

Lõpuks oli nii, et kui tuli küsimus "Kes jooksis 1924. aastal 10 000 meetri rekordi?" (täpselt selline küsimus oli), kõlas meie vastus nii: "Lenin ei saanud see olla, sest ta suri selle aasta jaanuaris."

Kokkuvõttes ei tekkinud tunnet, et me oleks väga palju targemaks saanud, sest noh, mul ei jäänud vastused meelde :D Muidu see jooksja oli P. Nurmi, keda oleks ju võinud teada, kui see oleks olnud veel sel hetkel, kui me mõelda suvatsesime :D