Pesin täna põrandaid ja porisesin. Üldiselt ma ei porise, sest koristamine ja mitte koristamine ei tekita minus erilisi emotsioone, ma võiks nimetada sadu asju, mis on olulisemad kui korras toad. Nii ma siis kustutangi räpakoldeid parajasti siis, kui mul tuju on. Ja siis ma ei porise. Aga täna kuidagi läks sedasi ja pooleli jätta ka enam polnud mõtet. Ja nii ma pesin ja porisesin. Kuni Ruudi närv ei pidanud enam vastu ning ta tuli minu juurde, euromünt näpus: "Kas sellest piisab, et sa enam ei pahandaks?" Püüa siis sedasi pahur olla :D
Õhtul sõidame prl S-ile vastu, preili tudeng tuleb suvevaheajale. Plaan on Steffanist läbi astuda eelnevalt, loodetavasti on Pärnu kesklinn ikka samas kohas, pole seal enam aastaid käinud.
keedan ämbritäie kanget kohvi/ poen tagasi voodisse/ lükkan eemale virna/ kohustuslikku kirjandust/ loen ainult miki hiirt ja maajat (Andra Teede)
Mul on tunne, et ei näe oma Tudengit enam vist mitte kunagi. Nii suur igatusus on tekkinud.
ReplyDeleteVeab Sul. Ma olen kade.
Ma vist oleks ka natuke kade ;)
ReplyDelete