Ma üldiselt olen kirjutanud siin oma tööst positiivses võtmes. Sest nii ongi - mul on juhtumisi üle keskmise positiivne töö. Aga mitte alati, mitte iga seltskonnaga. Mõnikord juhtub nii, et head klappi ei tekigi. Et koostöö ei lähegi käima. Et üksteist ei hakatagi usaldama. Ja siis ongi hästi nõme. Kõigil muuseas.
Ma üldiselt töötangi vastastikuse usalduse pealt. Mulle tundub, et minu aines ei olegi teisiti võimalik. Hea tekst on see, mille kirjutaja ise usub sellesse, millest ta kirjutab. Kuidas aga kirjutada oma päris-mõtteid inimesele, keda sa ei usalda? Ei saagi ju. Kuidas võtta vastu tagasisidet inimeselt, keda sa ei usalda? Ei saagi ju. Ja just nii juhtuski selleaastaste lõpetajatega. Ma saan mõistusega aru, et palju asju langes kokku. Ja me tegime parima, mis sellistes oludes võimalik. Aga ikka on näriv tunne. Ka vaatamata sellele, et eksami tegid nad tõesti väga hästi. Ja lõpetamisel tõid lilli. Aga need ei olnud kuidagi head ja siirad lilled, olid sellised viisakuslilled. Mitte küll kõik, mõned olid pärislilled. Ja mõnega sai nalja visatud - kui te meid üle elasite, siis saate vist kõigega hakkama. Tõsi, üks mu kolleegidest keelduski seda klassi õpetamast.
Ja ikkagi polnud see kaugeltki võrreldav kas või eelmise aastaga, kus ma polnud ühegi klassi põhiõpetaja, aga kus ma tundsin lõpetajatega ka sidet. Sel aastal oli see töö. Ja mulle ei meeldi teha tööd töö pärast, mulle meeldib teha tööd sellepärast, et mulle meeldib.
Ja kõige tipuks sain enne aktust teada, et mu kolleeg, kes toob minus välja mu kehvem poole, lahkub töölt. Vastastikusel kokkuleppel. Ka sellest on paha tunne kõhus.
Vähemalt algas nüüd puhkus.
Ma pole küll veel pikaajaline lugeja ja ei ole kindel, kuid kas oled kirjandusõpetaja? Lisaks klassijuhataks olemisele.
ReplyDeleteKuulsin eile autos raadiost Jaan Tätte ühte laulu ja meenus enda kirjandusõpetaja, kes meie kõige viimases tunnis mängis meile makilt seda lugu ja ütles, et tahab, et see laul jääks meile teda meenutama. Pooled siis hoidsid pisaraid tagasi ja pooled lasid need lendu, õpetajaga eesotsas. Mõni õpetaja jääb väga tugevalt südamesse ja eriti sageli kipuvad need olema just kirjandusõpetajad :)
PS! See meie kirjandusõpetaja ei olnud ka meie klassijuhataja.
Eesti keel ja kirjandus on tõesti osa mu tööst :) Need on kaks ainet, kus tuleb ennast hästi avada ja eks sellest tekib tugev side. Matemaatikaülesandeid lahendades ei pruugi kuidagi välja tulla, kes sa inimesena oled. Aga "Hamletist" rääkides või kirjutades tuleb küll. Mul ei ole siiani olnud ühtki klassi, kellega poleks lõpuks sidet tekkinud. Peale nende lõpetajate.
Delete