Mul oli tore lapsepõlv. Nagu suuremal osal minuga ühel kümnendil sündinud inimestest kuulus sinna maavanaema ja hommikul-õue-õhtul-tuppa-suvepäevad, onnid, lahtine jäätis vahel harva (ükspäev alles naersin, et tõepoolest, jäätist sai osta kilekoti sisse, nii lahe), vanematega-kaasa-põllul sügispäevad (sest olen just sellisel ajal sündinud, kus kolhoosid ja muidu põllumajandus hakkas oma populaarsust kaotama, nii et reaaset tööd pole ma palju teinud), hunnik raamatuid, hapukoor suhkru ja kakaoga kui parim magustoit üldse, päevad mere ääres koos kummimadratsitel hullamisega. Ja jalgrattad.
Ja jalgrattast see tore lugu ongi. Kunagi pisikesena oli mul kolmrattaline velo, vanaema juures oli tõukekas, millega oli hullult äge mäest alla sõita. Aga oma 5. sünnipäevaks sai kollase Školniku. Enne seda pidin sõitma täiskasvanute rattaga, ikka nii nagu vanasti sõideti - pulga vahelt. Aga see Školnik oli lahe! Mis sellest, et ükskord lendas pedaal küljest sõidu ajal. Keegi pihta ei saanud ja naabrionu pani tagasi külge. Ja ükskord juhtus sõidu ajal nii, et lenksud polnud enam rattaga ühendatud, nii et sain sõita ainult selles suunas, kuhu ratas läks.
Aga parim lugu oli see, kui ma rattaga kanalisatsiooniauku sõitsin. Juhuslikult vaatas seda pealt mu tädi - laps sõidab-sõidab ja järsku kaob nagu maa alla. Ainult et mitte nagu, vaid päiselt :D Enam ei mäleta, kuidas see juhtus, et ma teelt kõrvale offroadi tegema läksin. Ja sellest ma ka aru ei saa, kuidas on üldse võimalik koos rattaga sinna auku sisse mahtuda, aga nii see läks.
Natuke häbi oli küll, aga teistel oli see-eest nalja palju :)
keedan ämbritäie kanget kohvi/ poen tagasi voodisse/ lükkan eemale virna/ kohustuslikku kirjandust/ loen ainult miki hiirt ja maajat (Andra Teede)
No comments:
Post a Comment