Arsti juures sai niipalju selgeks, et ma vähemalt ei kujuta ette, et midagi on normist väljas. Asi seegi. Otsest vaimuhaiguse diagnoosiohtu pole. Ka depressioonist ei tehtud minu õnneks juttu. Väga keeruline on veenda kedagi, et tegelikult ka mul pole lisaks füüsilistele sümptomitele muid hädasid. Sama keerulina arvatavasti kui vaimuhaigel veenda ümbritsevaid, et päriselt ka ma pole hull.
Uurima hakatakse ikka vanu klassikalisi asju, hea, kui on küljes mõni häda, mida perioodiliselt jälle uurida kannatab. On vähemalt, kust alustada.
Tegelikult pole üldse naljakas, üks preili meie peres juba on haiglas ebamääraste sümptomite ja jõhkralt kõrge põletikunäitajaga. Aitaks äkki?
Muidu on selline tore suvine aeg, külmkapp on täis maasikaid, mureleid, jogurtit ja juustu, sest muu enam ei isuta. Tegelikult herneid tahaks ka, aga ma lihtsalt ei jaksanud turule minna, üksi on suhteliselt nõme kuskile ära vajuda. Selliseid asju tehakse ikka sõbraga koos :)
Siis ostsin endale uued varbavahed, mille peale Ruudi oleks vilistanud, kui ta oskaks. Need olevat niii ägedad, et ta jäi lause vait, kui ta neid esimest korda nägi :D
keedan ämbritäie kanget kohvi/ poen tagasi voodisse/ lükkan eemale virna/ kohustuslikku kirjandust/ loen ainult miki hiirt ja maajat (Andra Teede)
No comments:
Post a Comment