Üks, kes kõik on...

Tänane hommik algas närvilises ootuses. Jah, ma tean, et on normaalne käia arsti juures, aga ma olen alati väga erutatud. Ja iga kord mõtlen pärast, et tegelikult polnud ju üldse ebamugav või nõme.

Igatahes jah, kaks minutit, proovid võetud ja rasestumisvõime taastatud. Mitte et ma plaaniks rasestuda või miskit. Nüüd on jäänud veel vastuste ootamine. Mis on ka alati häiriv, kuigi ma ei tea ühtki põhjust, miks peaks midagi halvasti olema.

Uus aasta tuli leebelt nagu viimasel ajal ikka. Mäletan veel aegu, kui hr H pidi nt ükskord meie korteri akna sisse lööma, et me uuesti tuppa saaksime. Meie ainukese akna. Ja jumal tänatud, et oli veel see õnnis aeg, mil aknal oli tavaline purunev klaas, mitte see mitmekordne asi, mis praegu. Eks huumorivaldkonda kuuluvaid juhtumeid oli ka, aga ma ei hakka neid siinkohal pajatama, sest ma olen ju hea inimene :)

Preili Sirkka on tagasiteel kooli, täna käisin isegi juba tööl (ma ütlen, et see koolileht on ikka saatanast) ja homme ka. Ja siis esmaspäevast läheb täie pingega juba edasi. Algab kõige raskem aeg - pime ja lootusetu. Kui saaks jaanuari ja veebruari kuidagi vahele jätta ... Märts on juba tore, kuigi kindlasti on lumi maas ja on külm ja ... Aga vähemalt on valge.

Ja nüüd olen ma hipster. Kuigi ma mõistuslikult ei tea, kes või mis nad on, aga ju ma siis lihtsalt ... tajun seda õiget biiti või miskit.