Viiruslik depressioon

Kõik sai alguse sellest, kui ma ärkasin esmaspäeva hommikul üles ja mu pea käis ringi. Seda on mõned üksikud korrad varem ka juhtunud - füüsiliselt rasketel aegadel. Nii ma mõtlesingi, et ju sai vähe magatud ja läheb üle. Kummalisel kombel ei läinud - ei aidanud puder, kohv, värske õhk, trenn. Kõike proovisin päeva jooksul. Lõpuks läksin varakult magama, mõeldes, et uni ikka aitab.

Teisipäeva hommikul ärkasin ikka pearinglusega. Sellise vastikult tugeva ringlusega, mis ajas südame pahaks. Pool päeva lõõpisime raamatukogu juhatajaga, et olen rase. Tema lootusrikkalt, mina järjest süveneva hirmuga.

Kolmapäeva hommikul voodis lamades ei julgenud ma ei silmi avada ega pead pöörata, sest kartsin, et äkki pole ikka üle läinud. Ja saate aru, ei olnudki :meeleheide: Olin kaks esimest tundi tööl ära, aga kui ma sain aru, et ei suuda enam inimese kombel pinkide vahelt läbi kõndida, andsin alla ja läksin arsti juurde. Vererõhku mõõtma ja hemoglobiinitaset kontrollima.

Arsti polnud. Kui järele mõelda, siis ma polegi oma arsti näinud, sest lähen alati kohale suvalisel ajal ja satun ikka õe peale. Sellest polnudki lugu, sest vererõhk sai mõõdetud (oli korras) ja veri võetud (oli ka korras).

Ja kuna ma ilmselgelt olin täiesti terve, hakkas vaikselt vestlusesse imbuma sõna depressioon. Et tegemist on paanikahäirega. Sain kätte ka depressioonitesti, mis oli täis kummalisi küsimusi, mida ma ei suutnud päris tõsiselt võtta, sest sama hästi oleks võinud keegi minu käest otse küsida: "Kullake, mis sa arvad, kas sul on depressioon?"

Lõpuks jõudis meie vestlus umbes selliste dialoogideni: "Kuidas söögiisuga on?" Mina (mõeldes viimasele kolmele päevale, mil mul süda on paha olnud): "Noh, söön, aga õiget rõõmu sellest pole." Ma lausa nägin, kuidas sõna DEPRESSIOON õe pea kohal vilkuma hakkas.

Igatahes on nüüd nii, et tänasest olen kodus haige ja ravin oma kolme päevaga välja kujunenud raskekujulist deprekat. Päeva nali on aga see, et mul on kolleeg, kes köhib nagu hobene ja kelle diagnoosiks on ka depressioon. Ju siis on ikka mingi viirus õhus.

Tegelikult on sellised lood palju lõbusamad siis, kui need juhtuvad kellegi teisega. Reedeks sain aja ka arsti juurde, eks siis vaatab, mis saab. Seniks lasen hr H-l ennast mudida (ma ei saa siiani aru, miks ma varem selle peale ei tulnud) ja joon limpsi. Õde ütles, et jooma peab, kas või limonaadi.