Üks, kes kõik on...

Pärast kolimist olen ma avastanud maailma, millest mul varem polnud aimugi. Nimelt selle hirmsa maailma, kus inimene elab üürikorteris.

Siiani olen kokku puutunud selle teise maailmaga: üürileandja poolega. Ja sellest on mul jäänud mulje, et on väga keeruline leida üürnikku, kes oleks mõistlik (ei läbustaks su korterit ära, nagu oleks see mingi hooraurgas), majanduslikult kindlustatud (ei jätaks näiteks kommunaalarveid maksmata) ja mingisugusegi vastutustundega (ei saada helistamise peale vastuseks sms-i: "Ma kolisin välja.")

Nüüd selgub, et mängu teisel poolel on sama keeruline olla, sest üürikortereid on uskumatult vähe. Võimalikud valikud on üldjuhul paneelikad, kus ma ei taha elada. Esiteks asuvad paneelikad magalas, mis omakorda asuvad kesklinnast eemal. Minu elu asub aga pigem kesklinnas ja tegelikult on ikkagi väga suur eelis, kui saad pärast meeldivat koosviibimist koju makismaalselt kümneminutilise jalutuskäigu järel. Teiseks kardan ma paneelikatega kaasnevat lisamaksimist: talvine küte, mis on täiesti ettearvamatu, mingid remondifondid, mida peaks maksma omanik, aga mis ikka lükatakse üürnikule. Nii et otsitav ideaalkorter peaks olema kesklinnas asuv ahiküttega elamine, kuhu mahuvad ära kolm väga suure privaatsusvajadusega inimest.

Midagi on ju isegi liikumas. Nt helistasin ühe kuulutuse peale umbes kell kaksteist päeval (jah, hommikul kell üheksa luges udune silm kuulutusest üle) ja selleks ajaks oli korteril juba ostja (!) olemas. Teine variant oli ühe majaga, millel oli nii palju soovijaid, et praegu toimub ideaalse üürniku leidmiseks teine voor. Igatahes suutsime nii hea mulje endast jätta, et pääsesime sellesse teise vooru. Nagu töövestlus, eksole.

Oleme latti pisut alla lasknud ja mõelnud, et korter võib olla ka kahetoaline, aga olgu siis vähemalt korraliku köögiga. Korralik köök=köök, kuhu mahub ära söögilaud. Varem polnud mul aimugi, et võimalik elada korteris, kus köögis saab ainult seista. Nüüd olen juba terve aasta elanud majas, kuhu on projekteeritud köök, millel on neli ust ja üks tervet seina hõlmav aken. Ma olen unistanud, et kohtun inimesega, kes vastutab selle eest, nii et ma saaksin küsida, miks ta niiviisi on teinud.

Ja selle kõige juures on juba meie praegusel tänaval kolm tühja maja, mis lihtsalt seisavad ja lagunevad. Kui mul ei oleks last ja kujuteldavat sotsiaalset staatust, siis ma oleks juba ammu mõne neist ära skvottinud.