Üks, kes kõik on...

Igal aastal hämmastab mind augusti saabumine. Põhimõtteliselt algab august kohe pärast minu sünnipäeva ja siis kohe ongi suvi läbi. Mõistusega saan aru, et TEGELIKULT on 1. septembrini rohkem kui üks kuu, nii et aega lulli lüüa on küll ja veel. Aga tunne on selline kahtlane. Täna näiteks uurisin jälle kooliasju, Ruudi omi siis. Selle, et ma ise midagi enne uut aastat võiks ära teha, püüan mõistusest välja lükata. Aga kuna ma nagunii ei tea ka seda, mis kursusi ma uuel aastal andma hakkan, vabandan end teadmatusega ning loen südame rahus Cosmopolitani, näiteks sain teada 20 asja, mis tuleks enne 35. sünnipäeva ära teha. Õnneks/kahjuks ei haakunud mul ühegi tegevusega. 

Puhkuse meeleolus olles vaatasin televiisorist filmi "Õnnelind flamingo". See on märkimisväärne juba sellepärast, et ma ei vaata televiisorist filme. Aga see oli esimesest hetkest sama paeluv kui "Kohtumine tundmatuga", mida ma vaatasin ükskord 31. detsembril, unustades täiesti näiteks selle, et õhtul oli minu kodus tulemas suuremat sorti koosviibimine, milleks oleks ju võinud ettevalmistusi teha. 

"Flamingo" põhineb raamatul "Meie pole süüdi". Ma ei väsi kordamast, et Raimond Kaugver on meelelahutuskirjanduse tipp, peaaegu sama tore kui Harry Potter. Kaunid positiivsed kangelased, nagu Aksel Künnapu või Tehvan Kruuda. Alati mõningane moraliseeriv noot - "me peame oma lastega rääkima, neid armastama" või "õpetaja peab õpilasi armastama". Mis iganes. Ja pahad saavad ikka karistada, näiteks Erna või ka Justus ja Leaanika. Nojah, "Flamingo" oli parimas ENSV filmitraditsioonis, kus juba näitlejatöö on kergelt hullumeelne, rääkimata kaamerast ja muusikast. Sedapuhku Lepo Sumera, mis ütleb päris palju juba ära. Ja kõik see kokku oli nii paeluv, et ma ei saanud pilku ekraanilt. Avastasin muuseas, et youtubis on olemas terve film, mul tekkis kohe mõte endalegi võtta, et siis kunagi lapsi rõõmustada klassikaga. Teile aga stiilinäitena minutine klipp

Lisaks televiisori vaatamisele käisin Bassi-Missal, mis algas minu jaoks sisenemisel sõnadega: "Oi, tere, kallis klassijuhataja." Kusjuures üldse ei lasknud tujul langeda. Mulle meeldis, aga ülejäänud seltskond (jah, hr Peatoimetaja, sind pean silmas) oli üsna jõnk, nii et lahkusime juba enne poolt nelja, siis kui pidu alles päriselt käima läks. Ses osas polnud hullu, et seal oli terve hulk inimesi, kellega ma füüsiliselt päris kindlasti üldse ei sobinud, sest nende higihais oli jõhker.