Kuidas ma muusikali vaatamas käisin

Ma ei saa öelda, et ma oleksin eile õhtul päris esimest korda oma elus muusikali vaatamas käinud. Ma mäletan selgelt, et peaaegu 20 aastat tagasi lavastati Ugalas "Helisev muusika" ja ma käisin seda vaatamas. Etendusest ei mäleta ma küll mitte midagi muud, kui et poisslastel olid trussikumõõtu lühkarid jalas. Ju siis olid ikka nii jubedad, et sööbisid mu mällu.

Kunagi käisin Tartus vaatamas "Viiuldaja katusel" ja sellest on mu meeles fakt, et olin just lahku läinud oma praegusest abikaasast. Ilmselgelt ma ei vaadanud etendust, sest kui ma mõtlen "Viiuldaja katusel", siis tuleb silme ette Jüri Krjukov, kes EI mänginud 2003. aastal Vanemuises.

Rohkem pole käinud ja see pole olnud juhus, sest pelgalt muusikalile mõtlemine tekitab minus ebamugava tunde. Mina, kes ma ausalt ütlen, et tarbin igasugu meelelahutuslikku saasta (Bridget Jones, supermodellid, kaardimängud) tunnen, et vat muusikalid on teispool seda nähtamatut piiri, mis eraldab meelelahutust õudusest. Muusikalide juures on seal teispool piiri näiteks Kodutunne.

See sissejuhatus oli vajalik selleks, et kõik saaksid aru, mida ma tundsin eile teatrisaali maha istudes ja kavalehelt lugedes, et olen tulnud vaatama muusikali :D Ma tean, et selline üllatus kummutab kuvandi minust kui inimesest, kes hoolega valib, mida ta vaatamas käib (ja TEGELIKULT ma seda teengi, päris-päris ausalt). See konkreetne lavastus oli lihtsalt ainus lasteetendus, mis meie koduteatris on peale "Suure maalritöö". Ühesõnaga, ma tahtsin Ruudile rõõmu teha, aga nagu seda ikka juhtub, siis tegin seda enda arvelt.

Tegelikult ei olnudki nii hull. Või noh, keda ma petan, esimene vaatus oli täpselt nagu kõige hullemas õudusunenäos. Tegemist oli ju "Arabellaga", mis tähendab, et laval oli kamp mereröövleid, kes hakkasid täiesti suvalistel hetkedel laulma. Ma ei saa sellest kunagi üle, et muusikalides lauldakse. Lisaks oli mul kõrvaprobleem, nii et suurem osa laulutekstidest läks minust lihtsalt mööda.

Teiseks vaatuseks olin ma juba valmis ja nägin küll, et Hannes Kaljujärv oli Taaniel Tinana jõhkralt seksikas. Ja Rain Simmul Rändajana mängis küll sedasama osa, mida "Meeletuski", aga oli ka väga apetiitne. Mmmm, Olav Ehala muusika on ju põhimõtteliselt selline ilus ja helge. Ja loomulikult lugu ise - või täpsemalt Taaniel Tina kuju - oli ikka väga võimas. Aga järgmine kord kontrollin ma nüüd küll üle, ega ma juhuslikult muusikalile pileteid ei osta.

Kõige selle juures on mul hea meel, et Ruudile meeldis. Ja see oligi ju eesmärk.