Selleks, et õpetajal oleksid tunnid iga päev kaheksast kolmeni, peaks tema nädalakoormus olema 35 tundi. Viimase põhikooli- ja gümnaasiumiseadusega kaotati tegelikult otsene seos tundide arvu ja palga vahel, täiskoormuseks loetakse siiski vist 22 tundi? Või oli see 20? Ja põhimõtteliselt peaks olema nii, et ühe palju saavad palka nii see inimene, kes töötab 20 tundi, kui ka see, kes töötab 30. Hüva, reaalsus on arvatavasti teine, kes rohkem töötab, saab ka rohkem palka. Kuigi ausalt öeldes võiks minu meelest küll rohkem rakendada seda "töökohapalka", siis väheneks inimeste tahtmine rabada endale rohkem tunde, kui inimlikult normaalne on. Üle 25 nädalatunni ei ole mõistlik. 35 tundi nädalas on minu jaoks täielik ulme, minu piir jookseb kuskil 22 juures, siis olen ma veel võimeline ise ka rõõmu tundma.
Okei, oletame, et õpetaja koormus ongi 20 tundi nädalas, aga tunniplaan on selline hüppa-karga, et tunnid jaotuvad iga päev kaheksast kolmeni. Seda on üsna raske ette kujutada, sest isegi meil, kellel on palju segadust rühmade ja tasemetega ning kus alati lähtutakse õpilase heaolust tunniplaani koostamisel, ei ole olukord nii ekstreemne. Kuid siiski, teoreetiliselt on see ju võimalik. Aga selle juures peab ju kindlasti olema paras posu vabu tunde, mida on võimalik efektiivselt ära kasutada. Kuigi see on raske, sest vaba tunni ajal on palju mõnusam ja lihtsalt istuda ja kohvi juua, meil on näiteks õpetajate tubades televiisorid ka, nii et saab päevaseid saateid vaadata, kui tahtmist on. Samas kui ikkagi vaja on, siis jõuab ka 10-minutilise vahetunni ajal ühe esitluse valmis teha. Ma tean küll, eelmisel kolmapäeval katsetasin. Kiireks läks, aga jõudsin.
Järelvastamiste ja tööde kontrollimiste mahu osas ei oska ma midagi väga rääkida. Ma isiklikult olen püüdnud seda kõike teadlikult miinimumini viia. Üldjuhul teen ma näiteks suulisi arvestusi. See võtab küll alustuseks kauem aega, aga kontrollimist ei ole. Seda ei saa ma kahjuks kõigis oma ainetes rakendada, sest eesti keeles tuleb vahetevahel siiski kirjutada ka. Siinkohal on mul kindel reegel, et ühes nädalas ei lase ma teha rohkem kui ühel klassil pikemat kirjalikku tööd. Kuna ma tegelikult olen väga metoodiline inimene, teen ma alati iga tsükli alguses plaani, kus sellised tööd on kirjas. Siis on mul endal pidevalt pilk selge. Ja harva juhtub, et mul on käes rohkem kui 36 ülevaatamist vajavat tööd. Inimeste jaoks, kes töö tegemise ajal puuduvad, on meil majas omaette inimene, ma olen aru saanud, et paljudes suuremates (aga ka väiksemates) koolides on selline tegelane olemas. Et jäävad ainult inimesed, kes on andekad ja tahavad võistlustel osaleda, või siis need, kes vajavad konsultatsiooni. Tänu oskuslikult valitud erialale pole neid viimaseid väga palju, sest nokammmoon, eesti keelt oskavad ju kõik :D
Ühesõnaga, ma tegelikult tahtsin öelda, et kuigi vahel löövad lained üle pea ja on tunne, et lihtsalt enam ei jaksa, sest tunniplaan on tihe ja lisakohustused pressivad peale ja juhtumise on mingid üritused ka, mida peab korraldama või millel osalema, ja siis tahaks veel oma klassiga teatrisse minna, on minu töökoormus kindlasti väiksem kui nt mu isal. Või vanemal õel. Nii et selles osas ma tunnen küll, et virisemine oleks patt.
Ma mõtlen, et kui ma viitsin, siis võiks lihtsalt enda jaoks ükskord kirjutada sellest, kuidas üks õpetaja päev välja näeb.
Ma mõtlen, et õpetaja päev suures/väikses gümnaasiumis/põhikoolis erineb vist päris suurel määral... aga tänud inspireerimast, ma mõtlesin antud teema üle kohe pikemalt (ja kui ükskord usinaks hakkan, vahest siis kirjutan ka) :)
ReplyDeleteKirjuta kindlasti! Mina loeksin küll huviga.
DeleteToo Aidi Valliku postitus, mida ma linkisin, rääkis muidugi varasemast ajast, sellest, kui tunnikoormus oli suurem. aga üks põhiprobleeme, millest ta kirjutas, oli tglt hoopis see, et klassid on suured - ja kuna tema oli eesti keele ja kirjanduse õpetaja, siis tähendas see väga palju parandamist vajavaid kirjalikke töid. suuri ja väikesi.
ReplyDeleteta väljendas mitut puhku seda, et (vähemalt eesti keele) õpetaja koormus sõltub rohkem õpilaste arvust kui sellest, mitu tundi tal tunniplaanis kirjas on.
ja mingit spetsiaalset puudunud õpilastega tegelejat ei olnud neil vist ka.
sellest, kuidas õpilaste arv töömahtu mõjutab - näiteks minu põhikooliklassis oli algusotsas 39-42 last (paar esimest aastat see arv ujus natuke) last, osa kukkus ajapikku välja, aga ikkagi tähendas see, et kui oli klassikirjand vms kirjalik töö, siis oli õpetajal ühe ropsuga umbes 40 kirjalikku tööd parandada.
Mhmh, ma sain aru jah, et Aidi Vallik kirjutas juba mõnda aega tagasi seda. Ja ma usun, et tema puhul on tegemist ka kunstilise liialdusega. Aga mu ümber on terve hulk inimesi, kes ka niiviisi mõtlevad. Ja mõnikord ka kirjutavad. Kohati on raske eristada liialdust pärismõtetest. Ja üldse jääb minu jaoks häguseks see, miks peaks muudkui ketrama seda, kui raske elu on õpetajal. On jah kohati jumala nõmedalt raske, aga ma ei usu, et oleks võimalik elust läbi libiseda nii, et vahel poleks raskem aeg.
ReplyDelete