Gümnasist, tõelise vaimustusega hääles: "Õpetaja, te nägite praegu välja täpselt nagu põrgust pärit Lydia Koidula!"
Hr H pärast seda, kui olin talle andnud ülevaate Aspergerist (toetudes Pere ja Kodu artiklile, mida soovitas mul lugeda mu lapse õpetaja): "Äkki see sündroom on neil lastel, kelle emadel on teatav kasvatusstiil..." jätkates lauset pärast mu pilku nähes: "...et sellised tublid ja agarad emad."
Ehk siis ma olen põrgust pärit agar Lydia Koidula.
MOTT
keedan ämbritäie kanget kohvi/ poen tagasi voodisse/ lükkan eemale virna/ kohustuslikku kirjandust/ loen ainult miki hiirt ja maajat (Andra Teede)
:D
ReplyDeleteMulle ütles täna eelmise rühma laps: "Kui sa oleksid kass, siis ma võtaksin su endale. Sinust saaks hea kass."
Kui Sa kassiks peaksid saama, siis me moodustaksime laheda bulgakovliku paari :D
DeleteMis teema sul aspergeritega on? Mingi päris seos või niisama räägid?
ReplyDeleteAspergeritega on seost mul nii palju, et oleme nüüdseks pisut üle aasta intensiivselt tegelenud poja käitumisprobleemidega. Eelmise aasta "diagnoosiks" jäi elukohamuutusest tulenevas stressis andekas laps. Selle konkreetse artikli põhjal, mis mulle lasteaiast kaasa anti, võiks üldises plaanis öelda küll, et mu pojal on Aspergeri jooni. Teine asi on see, et paljudel inimestel on, aga nad on õppinud sellega elama. Nii nagu mu poegki saab kollektiivis hakkama. Et kas sellepärast peaks nüüd hakkama "asja ajama", erilasteaeda ja -kooli ta ei vaja, kohati lihtsalt rohkem tuge. Aga ka seda vajame ju kohati kõik.
DeleteKui vajad pojaga abi (ja seda sa vajad!), siis kontakteeru Piret Aavikuga. Nagu sa ilmselt juba tead, on teema kompleksne. Asp. lapsi on väga erinevaid. On neid, kelle elu segab see väga tugevalt ja on neid kelle probleeme teavad vaid ema-isa. Kindel on siiski üks -kõik asp. laste vanemad on igapäevaselt kõva pinge all (eriti, kui lapsed on väiksemad) ja vajavad tuge ning ärakuulamist. Nii et asi ei puuduta vaid last. Piret Aavik on ilmselt Eesti parim selle valdkonna spetsialist.
ReplyDeleteHea uudis on muidugi see, et kui sul õnnestub pojas äratada huvi näiteks programmeerimise, 3D programmide, matemaatika, lugemise (sh koomiksid!), joonistamise vmt vastu, saab tegelasest mingil hetkel tubli teadlane, programmeerija, kunstnik või Nobeli laureaat. Soovitavan võimaluse korral teha sisseastumiskatsed mõnda reaalaineid õpetavasse kooli. Kindlasti mitte nn "tavakooli", kus põnn võib langeda mittemõistmise ja tagakiusu ohvriks ning tema anded ei saagi avalduda. Sa pead igatahes tõsiselt arvestama võimalusega, et su poeg on geenius. Sa pead andma talle võimaluse end rakendada. See, et ta päevas 10x käsi tahab pesta, on teisejärguline :) Muide ülikoolide professorid on u 80% ulatuses aspergerid. Päriselt! ;)
ReplyDeleteJaan, see on sinust nii kena :)
DeleteMa praegu küll oma tegelast vaadates mõtlen pigem, et sündroomi diagnoosimine tema puhul oleks liiast. Mitte et mul oleks häbi tunnistada, et mul on selline laps, mkmm, mulle lihtsalt näib, pärast mõningast netis tuulamist, et sündroomina on tegemist haigusega, mis takistab normaalset elu.
Mis siiski ei kaota ära fakti, et meie omal on teatavad jooned. Siin tekib lihtsalt küsimus, kus lõpeb iseloom ja algab sündroom. Kindlasti jälgin seda nüüdsest aga hoolikamalt.
Aspergeri sündroomi ei peetagi tegelikult päris haiguseks (kui, siis juhul, kui tegemist on raskema juhtumiga, mis hakkab meenutama autismi vmt). Pigem on see aju teistsugune tööprotsess. Tüübid mõtlevad erinevalt ja seetõttu ei habla nad mõningaid nö enesestmõistetavaid asju. Jonni ja reaalsuse vahe on tõesti õrn. Meiesugused jurakad arvavad loomulikult kohe, et kui tegelast häirib võilillelõhn, on ta lihtsalt kiuslik. Kuigi võililled ongi tegelikult päris agressiivse olemisega ;)
ReplyDeleteÜhesõnaga -jõudu! igav teil kindlasti ei hakka...