Õppeaasta lõpp tuleb alati kuidagi ootamatult, aga sel aastal on veel kuidagi eriti ootamatu. Kahtlustan põhjusena ilma - sel aatal pole mul tööl veel palav hakanud, ju seepärast ma ei saagi aru, et lõpp on lähedal.
Igatahes oli meil eile iga-aastane tänuüritus kõigile töötajatele. Ma olen neist varem ka kirjutanud. Ja just sellest, kuidas mu direktor oskab inimestele ilusasti öelda. Nii et kuigi ma teadsin seda ette, olin eile tema sissejuhatavat kõnet kuulates täiesti hämmingus. Kuidas on võimalik, et üks inimene tõuseb lihtsalt püsti ja hakkab rääkima (ei mingeid paberitel olevaid spikreid) ning sa tunned, et
- sa oled töötajana lihtsalt fantastiline;
- sa töötad meeskonnas, mis on erakordne;
- sa töötad asutuses, mis on kui mitte kõige ägedam, siis üks ägedamaid Eestis;
- sa töötad ametis, mis kõige olulisem üleüldse kogu maailmas.
Ja seda kõike räägitakse mitte eesmärgiga sind selles veenda, vaid lihtsalt meeldetuletuseks, sest rääkija jaoks on see iseenesest mõistetav tõde. Ja see muudab jutu niivõrd veenvaks.
Ma ei väsi kordamast, kui väga meil on vedanud oma direktoriga. Ja kui oluline oleks, et kõik koolijuhid oleks sama head, sest hullult hea on sellises kohas töötada.
keedan ämbritäie kanget kohvi/ poen tagasi voodisse/ lükkan eemale virna/ kohustuslikku kirjandust/ loen ainult miki hiirt ja maajat (Andra Teede)
Ja ta ei teegi õpetajale märkust, kui näeb koolivaheaja üritusel last, kes pole pidulikult riides? Ja mis siis lapsele arenguvestlusel ette visatakse?
ReplyDeleteMiks peaks keegi üldse niiviisi tegema? :O
DeleteVot ma ka ei tea, aga meie direktor teeb.
DeleteKogu see teie kool kõlab tallinlase jaoks nagu üks muinasjutt.
armas, armas, armas!
ReplyDelete