Kõige õudsem asi

Eile käisin teatris. Ma arvan, et olin oma tutvusringkonnas viimane, kes lõpuks Rakvere teatri "Oscari ja Roosamamma" ära nägi.

See on üks erakordselt populaarne tükk. Mul juhtus nii, et teatrisse sõites käivitus autopiloot, mis tähendas seda, et ootamatult avastasin end Ruudi ujumistrenni ukse eest :D Sellesse linnaotsa sõidan ma nimelt ainult eesmärgiga laps ujulasse viia. Nojah, mu kodulinn pole just teab mis suur, seega väga hull polnud, aga teatrisse kohale jõudsin lõpuks ikkagi täpselt siis, kui muusika "saali" kutsus. Kogu kvartal oli autorsid täis pargitud ning piletimüüja juures seisid inimesed, kes ootasid, kas äkki jääb mõni koht vabaks, et samuti sureva 10-aastase poisi lugu nautida. Ühtegi kohta ei jäänud... mina jõudsin ju ka kohale :D

Lugu oma olemuselt on väga kurb - väikese Oscari viimased kaksteist päeva, mille jooksul jõuab ta läbi elada kogu elukaare. Esimene armastus ja abielu, keskeakriisi vaevused ja abielupettuse, Roosamamma lapsendamise. Ning jõuda selleni, et Jumal tuleb talle külla. Niiviisi, nagu Jumal tuleb, inimese sisse.

Vähki põdevate laste lugude juures on minu meelest kõige valusamad kohad need, kus vanemad püüavad olukorraga hakkama saada. Ma ei teagi, miks. Võibolla sellepärast, et ma ise olen lapsevanem ja lapse surmast hullemat asja ei suuda ma ette kujutada. Tähendab, ma ei suuda seda tegelikult ette kujutada. Või on asi selles, et tekstid on kirjutatud täiskasvanute poolt, kes samamoodi tajuvad oma lapse surma kõige suurema õudusega maailmas, nii et need kohad on lihtsalt kõige siiramad. Sureva lapse vaatevinkel on meile ju veel võõram, või pole? Igatahes oli mul Oscari vanematest nii kahju, sellest, kuidas nad ei osanud kuidagi olla ja tõid Oscarile kingitusi, millel olid pikad kasutusjuhendid, mida lugedes sai mööda hiilida vajadusest suhelda oma lapsega. Või kui nad ei julgenud Oscariga suhelda, kui oli selge, et enam ei ole mitte midagi teha.

Kusjuures kõige liigutavam hetk oli tegelikult etenduse lõpp, kui rahvas püsti seistes aplodeeris ning Ines Aru oli nii heldinud ilmega. Siis lõpuks tundsin, et NÜÜD võiks rahulikult nutta.

Lõpetuseks aga õudsetest asjadest teise nurga alt.

Ruudi oli töövihikus ülesanne, kus tuli kirjutada, mis on kõige õudsemad asjad maailmas. Töö toimus sektsioonides ehk kolm poissi olid oma arvamust avaldanud. Üks oli öelnud, et surm on kõige hullem. Ruudi poolt oli perekonna surm. Ja kolmas poiss leidis, et kõige õudsem asi maailmas on okse. Suht eluterve lähenemine :D