Minipuhkusel

Sel aastal tegime oma pulma-aastapäeva nädalavahetuse juba novembris ära. Selle kohta, et me tegelikult üldse ei plaaninud abielluda ja ametliku põhjusena lõpuks ühisele nimele üle läksime ainult ühise tuledeklari pärast, oleme päris usinasti oma aastapäeva tähistanud. Välja arvatud too mälestusväärne kord, kui ma alles paar päeva hiljem aru sain, et hr H oli mind just selle puhul tervitanud :D Sealt edasi olen minagi hoolega numbreid peas veeretanud ning lõpuks aru saanud, millal see päev oli.

Miks me sel aastal juba nii varakult tähistamise ette võtsime, ei sõltunud üldse meist. Nimelt saime hr H õe käest kutse pulma, mis täiesti juhuslikult toimub täpselt samal päeval, kui meie pulmgi toimus. No ja teiseks tahtsime kinos "Dr Strange´i" vaadata ja polnud kindel, et see film nii kaua veel kavas on :D

Meie romantilisest minipuhkusest ei hakka lähemalt rääkima, nii palju ehk küll, et Tartu hotell Pallas üllatas mind meeldivalt. Ehk oli asi selles, et mul polnud juba ette kuigi kõrged ootused. Ja need niigi keskpärased ootused langesid veelgi, kui auto parkimisest hotelli parklasse tõeline sündmus sai, sest see paganama parkla oli lihtsalt nii kitsas. Aga hotell oli täitsa meeldiv. Esiteks saimegi toa vaatega kesklinnale ja see andis meie puhkusele suurlinna hõngu. Lisaks oli ka meie täiesti tavaline standardtuba avar, suure vannitoa ja seinamaalinguga. Hommikusöök oli siiski väga keskpärane, pannkooke loomulikult polnud, aga ka puuviljad oli närtsinud ja kohv oli termoskannudes. Samas kõike jagus, nii et oleks võinud ka hullemini minna.

Kinos vaatasime romantiliselt "Dr Strange´i". Eelmisel aastal käisime muuseas ka just Benedict Cumberbatchi vaatamas (toda enigma filmi), loodetavasti tuleb tal ka järgmisel aastal midagi toredat, et me saaksime oma traditsiooni jätkata. "Dr Strange" oli väga tore film, kuigi tõesti, kui mõelda, mis oli lugu, siis võiks kahtlustada, et see on üks mõttetu film. Aga see reaalsuste muutumine oli lihtsalt nii ilus. Ja paar päris head nalja oli ka.

Naljadest rääkides. Panen selle ka kohe kirja, et käisime Ugala uuslavastust "Tasujad" vaatamas. Mõnes mõttes vajaks see lausa omaette postitust, sest kuigi ilmselt ei olnud me kuidagi etenduse sihtrühm, tekkis nii mõnigi mõte. Muidu lavastus ise räägib sellest, kuidas meedia kujundab meie vaenlased ja kangelased. Ja kui sa tead, kuidas meedia inimeste peal toimib, saab neid kangelaslikustamisi juhtida. A kuna teatrisse püütakse vist meelitada nooremat publikut, on kogu lugu suht kummalise soustiga üle valatud, mis kokkuvõttes tekitab nõutu "möh?" reaktsiooni lõpuks. Ma saan aru, mida on püütud saavutada, aga ma kardan, et ilma selge juhendamiseta noored selleni ei jõua. Tegelikult oli päris häid leide. Ja väikseid viipeid täiskasvanud publikule ka (pane valge kampsun selga, kui lähed rahva ette). No ja TEGELIKULT ei jookse mööda külgi maha meenutada endale, et meile valitakse uudiseid (mis paneb mind mõtlema, mis jama selle uue valitsusega on, et need Repinski kitsed nii fookuses on).

Nii oligi. Jõulutuled panime ka esimese advendi puhul üles.