Poisi koolis hinnatekse alates teisest klassist eesti keelt ja matemaatikat numbritega. Ja kuna täna sai neil esimene trimester läbi ja esimesed kokkuvõtvad hinded Stuudiumisse üles, siis on paras hetk muljetada.
Esiteks tuleb tunnistada, et minu mõningaseks pettumuseks poisile hinded väga meeldivad. Eks ta on enam-vähem ainult viisi ka saanud. Ja see üks neli, mis eesti keeles kukkus... seda ta ei tunnista. Sellega oli see lugu, et oli iseseisev töö iseseisvate tööde kogumikust. Kõik istusid ja tegid. Ruudi oma pinginaabriga tegid esialgu jumal teab mida. Ja kui said aru, et peab ka tööd hakkama kirjutama, siis lõid kogumikud suvalise koha pealt lahti ja tegid. Loomulikult hoopis midagi muud. Ja kui siis õpetaja tunni lõpus märkas ja õige töö ette andis, tulid vead sisse.
Mina hinnete osas nii rahulolev pole. Hüva, ma saan aru, et need hinded näitavad, et ta on eakohased oskused neis ainetes omandanud, aga mind häirib natuke, et ma ei näe tegelikult, mida ja kuidas ta teeb. Muidu ei olekski see probleem, aga kuna ma mõnda tööd olen näinud, siis kipub ta ikka ja jälle näiteks lauset väikese tähega alustama. Aga kuna tööd on ikkagi viiega hinnatud, ei pea ta ise seda probleemiks. Sest väga hea hinne on ju käes. Et mina lapsevanemana tunnen, et hinne on formaalsem tagasiside küll kui sõnaline hinnang.
Teistes ainetes on ikka sõnaline ja see on kuidagi selgem. Näiteks inglise keeles oskab kasutada neid ja neid sõnu, hääldab korralikult ja püüdlikult. Aga "asjad pilla-palla kogu aeg, kunagi ei saa tundi õigel ajal alustada". See on kusjuures üldse kummaline seik seekordse tunnistuse juures - kõik, need õpetajad, kes Ruudit ka eelmisel aastal õpetasid, hindasid tema käitumist heaks (parim, mis seal koolis antakse), mõlemad uued õpetajad aga rahuldavaks. Mõtisklesime siin, kas asi on selles, et vanade õpetajaga käitubki ta normaalselt, või siis selles, et vanad õpetajad on temaga nii harjunud, et peavad teda normaalseks...
Üldiselt on esimene trimester läinud mingi 120 korda rahulikumalt kui eelmisel aastal, asi seegi. Igatahes saan ilma ärevuseta Stuudiumis käia, eelmisel aastal oli pidevalt pinge - kas täna on midagi nõmedat toimunud või läks õnneks. Paar päris vastikut narrimisjuhtumit on neil klassis olnud, aga ma olen Ruudi jutust aru saanud, et klassijuhataja reageeris neile päris jõuliselt, nii et nüüd pole rohkem kuulda olnud.
Ja seda juttu, et kool on uskumatult mõttetu koht, räägitakse ainult siis, kui tuleb meelde, et niiviisi peaks nagu mõtlema. Muul ajal polegi väga hull koolis käia.
keedan ämbritäie kanget kohvi/ poen tagasi voodisse/ lükkan eemale virna/ kohustuslikku kirjandust/ loen ainult miki hiirt ja maajat (Andra Teede)
Tore, et lapsel hästi läheb! :)
ReplyDeleteaga muidu ma mõtlen, kui erinevad ikka inimesed on. Ma loen:"asjad pilla-palla kogu aeg".
ja tunnen, kuidas ma sisemiselt ärritun (kes sa oled, et seda öelda?, miks ei tohi asjad pilla-palla olla? see on sinu meelest segamini, mul on oma süsteem ja mind aitab kerge korratus süveneda? ma olen koolis selleks, et õppida ja hinded on korras? jne jne)kui keegi mind, kui inimest või last niimoodi hindaks. Eks see vist ongi see minu puuduolev kriitikataluvus, mille all ma täna kannatan:). Et kui mind oleks lapsest saati niimoodi treenitud, et võõrad inimesed oleksid minu käitumisele ja persoonile hinnanguid jaganud, siis see oleks tavalisem, muutuks nn tapeediks ja ei häiriks nii palju?
Ehk siis läbi selle kasvab üle põlvkond, kes peab normaalseks, et tema isik on teiste iniemste ja kogukonna asi ja hinnata?
Huvitav igal juhul.
Muidu see pilla-palla kommentaar sai postitusse lisatud ühelt poolt just seetõttu, et ma tundsin, et see mingil määral riivas mind, ja siis enesekasvatuse mõttes lajatasin avalikult :D
DeleteJa see kommentaar oli hoolsuse kohta inglise keele tunnis.
Tartus otsustas linnavalitsus, et neljanda klassini numbritega ei hinnata, õppealajuhataja toonist selle teatavaks tegemisel märkasin, et tema (ja õpetajad?) seda väga vahvaks ideeks ei pea. Täna-homme peaks eKooli need hinnangud laekuma, eks siis saab näha, kuidas seda tehtud on. Mini klassijuhataja on küll nii põhjalik inimene, et tema võib küll vabalt iga lapse kohta mitu a4 täis kirjutada...
ReplyDeleteIndigoaalase "point" on huvitav, ise polegi nii mõelnud, aga tegelikult tõesti. Mõnes mõttes ehk hea, minu laps küll kriitikat absoluutselt ei kannata, isegi täiesti konstruktiivset. Ilmselt kui ma ise koolipoolse kriitikaga ei nõustu, siis ütlengi, et koolis lihtsalt on nii, kodus võid teistmoodi, aga koolis katsu nende reegleid täita. Eks see "kõigi poolt arutletud olemine" ole vist trend, ega varem ju mingeid arenguvestlusi töökohtadel ka ei olnud. Kui need on konstruktiivsed, siis on neist kasu, muul juhul jah, taandub mõttetuseks.
Tööl on arenguvestlused muutunud minu arust normiks. Ning neist on kindlasti kasu.
ReplyDeleteLapsed - ja tegelt üldse kõik - peaks aga õppima, millal arvustada avalikult ja millal "privas".
(Iseasi, et mis on neti-ajastul isiklik ja mis ei? Kui Eliisabet tuleb paneb mu väheloetava blogi alla märkuse, et ma kirjutan igavalt ja ilmselt olen loll ka, siis kas see on avalik või ei? Kas e-kooli märkus, mille õpetaja lapsele teeb, aga mis on näha vähemalt lapsevanemale ja ehk klassijuhatajale ja õppealajussile, on avalik?)
me oleme sel teemal varasemalt vaielnud, ja mul on mälu järgi sellest ka mitu postitust,
DeleteSa oskad lugeda, kirjutada. See projket on hästi/halvasti tehtud.jne
See on adekvaatne tagasiside, mis kiidab/laidab/hindab tegusid.
Sa oled laisk/lohakas/tubli jne.
on hinnang mu isiksusele. Laste puhul kipuvad need soovitused isetäituma. st kui piisavalt öelda, et oled rumal ju siis hakkad seda ka uskuma. Teisest küljest muidugi hea, kui ambitsioonid ja võimed kohe alguses tasakaalu viiakse ja illusioonid maha võetakse.
Täiskasvanute maailmas. Mind on ju tööle võetud mingite iseloomuomaduste järgi/põhjal. Kui ma olen raamatupidaja ja tööandja ütleb arenguvestlusel- sa oled hooletu ja lohakas.
Nagu missiis? Kuidas see muudab või aitab?
Kui töö on halvasti tehtud, või ma ei sobi meeskonda, siis lase mind lahti. Ilmselgelt ei saa ma oma olemust muuta.
Aga üldiselt, et mitte pikemalt vaielda. Ma vaatan seda kujundavat hindamist täna juba kui huvitavat eksperimenti, sest mind see otseselt ei puuduta, Las hindavad. Ja 30 aasta pärast siis näeme. Loodetavasti me päris " Rootsiks" ei muutu,
Muidu see "pilla-palla kommentaar" on ju suht konstruktiivne - asjad on laiali, tüüp ei leia asju oma laua pealt üles ega saa teistega koos tundi alustada. Ja seda pidevalt. Et kui tõesti oleks "Oled lohakas", siis oleks mõttetu, aga see vist nagu pole. Mitte et ma isiklikult oskaksin midagi väga peale hakata selle kommentaariga, sest kodus ei saa ta oma asju nagunii pilla-palla hoida.
Delete"Kui töö on halvasti tehtud, või ma ei sobi meeskonda, siis lase mind lahti. Ilmselgelt ei saa ma oma olemust muuta."
DeleteMisasja??
Tänapäeva töö pole, et võta või jäta.
Arenguvestlus peaks su tugevad kohad üles
leidma ja asutuse kasuks tööle panema. Igaühel on midagi, mida kasutada saab ning mis teda huvitab. Kas tahad täita olemasolevat rutiini või õppida uut? Töötada inimeste või tehnikaga? Tööd ja töösuundi on alati rohkem kui inimesi, seega peab inimesi valima ja inimesed saavad valida tööd, mida teevad. Selline oskuste ja töö kokkusobitamine ning planeerimine on ju arenguvestluse mõte. Mida sa tahaks järgmisel aastal või kolmel teha ja kuidas see tööandjale maksimaalselt kasulik võiks olla?
Lohaka raamatupidajaga... Ettevõtted uuenevad, raamatupidamine ka. Kui tuleb asutusse uus süsteem, siis võib see lohakas olla parim õppija, kes uuest aru saab ning olemasoleva töökorralduse uue tehnika peale ümber seab. Või kirjutab ta häid juhendeid teistele jälgimiseks? Või on ta hea koolitaja ja suudab sajale töötajale uue procurement protsessi selgeks õpetada? Või on mõtet ta raamatupidamise poolt teiste ERP valdkondade peale üle panna? Ehk oskab ta ainsana vene keelt või SQL-i ja peaks hakkama välismaa klientide või andmeanalüüsiga tegelema?
Ja kuna keegi pole täiuslik, ja kuna maailm muutub, siis saab inimesi paremaks teha. Või neid nende töös aidata. Sa kardad konflikte, aga su töö eeldab aeg-ajalt kellelegi peale käratamist? Siis saab ülemus lubada, et võtab selle rolli endale, eskaleeri konfliktid vajadusel julgelt üles. Sul on vaja paremat inglise või saksa keelt, mingi töövahendi või tehnoloogia tundmist? Läheb koolitusplaani. Tahad minna ülikooli ja koormust vähemaks? Arutame... jne jne.
Arenguvestlused ON reaalselt abiks, kui neid mõistusega teha.
(Ma ei ole kindel, kas ma nüüd kirjutasin teemasse või mitte.)
Delete