Nonii, tripi esimene (lühem) osa on seljataga, meie meeleolukas
kolmik on õnnelikult Riia rahvusvahelisel lennujaamal Euroopa-välises
tsoonis. Just 10 minutit tagasi otsiti meid uuesti läbi. Äkki tungisime
niisama lennujaama sisse, eksole....
Tegelikult nalja ka - minul
ja Üllel polnud ju lennukile kohta :D Saate aru, teil on suur plaan
sõita kaugele maale, teid on sunnitud tegema seda läbi Riia (justnimelt
sunnitud, sest lennukiga Riiga sõitmine tegi piletit Jeruusalemma
odavamaks kui Riiast alustades oleks olnud) ja siis teatatakse teiele
lennujaamas: "Vabandust, kohti pole, lennuk on ülebroneeritud." Täiesti
kreisi. Esiteks ei saa ma aru, kuidas selline asi saab olla võimalik,
firma PEAB ju läbi mõtlema, mis siis saab, kui kõik broneeritud inimesed
kohale tulevad. Teiseks oli minu jaoks täielik hämming letitöötaja
suhtumine. OK, meiega tegelenu oli veel mureliku näoga, aga kõrvalleti
taga oli täielik muumia. Meiega koos üritas lennukile tungida ka üks
neiu, kes on teel Aserbaidžaani. Ta oli täiesti endast väljas, eriti
pärast seda, kui tema küsimustele vastati täie süüdimatusega "Ei tea".
"Kes maksab mu piletid kinni?" "Ei tea" "Kas lennufirma teeb midagi?"
"Ei tea" jne. Täiesti ebanormaalene. Õnneks saime kõik ikka Riia
lennule. Tüng on muidugi see, et Aserbaidžaani lend lükati 20 tundi
edasi.
Üldiselt aga on meeleolu laes, teised kaks
tipsutavad juba rõõmuga, ma olen püüdnud madalamat profiili hoida, aga
tundub, et kaua ma vastu ei pea. Igatahes on äärmiselt tore.
Ja
Ülle andis teada, et tõepoolest, sel aastal tuleb mul veel vähemalt üks
välisreis, Norra nimelt siis. Jätkuvalt olen ma lihtsalt õpetaja.
Seda
ka veel, et selle paganama Fokkeriga ei taha mina enam kunagi sõita
(kurb on see, et Riiast tagasi Tallinna saab ju ka ainult Fokkeriga).
Igatahes jah, ma olen oma elus ikka mõned korrad lennanud ka, aga
esimest korda tundsin ma tõesti hirmu. Päriselt ka. See lennuk kõikus
küljelt küljele, sattus stabiilselt õhuaukudesse ja lisaks tegi täiesti
uskumatut häält. Selline tunne oli, nagu sõidaks maanteel autoga ja
roolis on keegi oinapea, kes arvab, et on kohutavalt naljakas vaadata,
kui kiiresti auto on võimaline sõitma. Mul läks süda pahaks.
Ainus
rõõm oli see, et me ei jõudnud selle lühikese maa peal eriti kõrgele
tõusta, seega polnud ka laskumine kuigi valus. Ainult pisut.
Hüva,
praegu rohkem ei olegi midagi põnevat. Jeruusalemma on nii tihe kava,
et ma ei luba midagi. Aga proovin. Pilte äkki vähemalt.
Mina olen Fokkeriga sõites teinud ka lennukikandjale maandumise. See äratas isegi minusuguse kartamatu lendaja üles.
ReplyDelete