Siin ja seal

Vahepeal jõudsime teha kaks väikest reisu - ühe Eestimaal, teise välismaal.

Nädalavahetusel sattusime üsna ootamatult mere äärde. Ööbimisega. Ma ei mäletagi, millal ma viimati kaheks päevaks järjest mere ääres käisin. Kui ma väike olin, oli meil Kablis suvila, seal veetsime küll öid, aga ühel hetkel hakkas järjest rohkem nii minema, et inimesed tahtsid rohkem ööseks koju saada. Ja lisaks remontisid mu vanemad kodu, mille jaoks oli raha ka vaja, nii et suvila sai maha müüdud. Selleks ajaks käisime suvilas ikka üsna harva juba nagunii.

Igatahes meie väike seltskond (mina, Ruudi, prl Lumivalgeke ja prl Baleriin) veetsime öö Krapi külalistemajas. Selle astutuse kohta ei oskagi midagi väga öelda. Ühine duširuum, WC ja televiisor, hommikusööki ei saa. Aga samas väikeseks puhkuseks mere ääres neile, kes telkida ei taha, piisab küll. Kui glamuuri ja hubasust ei eelda, pole ka pettumust :D

Pettumust valmistas muidugi ilm, mis tund pärast meie mereranda maabumist vihmale keeras ja selliseks jäigi. Aga mis seal ikka. Ilma vastu pole meil midagi teha.

Teine asi, mis pettumust valmistas, oli Lepinina hotell. Mu vanemad nimelt veetsid seal oma minipuhkust ja mu isa kutsus meid sinna õhtusöögile. Lubas restoranis laua broneerida ja puha :D See kõlas nii peenelt. Kui me kohale jõudsime, selgus, et lauda siiski broneeritud polnud, sest teenindaja oli öelnud, et selleks pole vajadust. Ja kui me siis õhtusöögiajaks üritasime restorani siseneda, selgus, miks polnud vaja broneerida. Nimelt oli terve saal mingisugusele soomlaste üritusele reserveeritud. Seda pisiasja unustati mu isale mainida.

See võttis natukene hoogu maha, sest pidime terrassile istuma, aga viimased mõned tunnid oli ju vihma ladistanud. Seega lauad ja toolid olid märjad ja kuskilt ei paistnud märki ka sellest, et keegi probleemiga tegeleks. Peale meie oli veel teisigi perekondi, kes kurbade nägudega ringi käisid. Lõpuks tõi mu ema (kes alati leiab praktilisi lahendusi) WC-st paberit ja kuivatasime ise. Lõplik kuivamine toimus tänu meie pükstele ja seelikutele, mis seejärel märjad olid. Ei taibanud ju kohe toast käterätte tuua, mida istumise alla panna. Pärast selgus veel, et lubatud menüü asemel pakuti jätkuvalt päevapakkumisi ehk grillliha ja lõhet. Mis ei olnud ju halb valik, aga taas - miks päeval sellest juttu ei tehtud.

Kokkuvõttes jäi selline kurb tunne. Selline mittesoovitu tunne. Eks tänu soomlaste üritusele oli hotell oma nädalavahetuse rahad juba kätte saanud, nii et ülejäänud siseturismi harrastajad polnud enam pingutamist väärt. Mitte et ma suudaks maailma mõjutada, aga sellise suhtumise peale ma seda kohta kuskil soovitama igatahes ei hakka.

Meie teine reis oli Ruudi kauaoodatud esimene reis linna, kus on metroo. Vaene laps nimelt polnud kunagi metrooga sõitnud, nii et oli viimane aeg see asi korda ajada. Kõige lihtsam oli meil jõuda Helsinkisse, nii me sinna ka läksime. Kulges päris kenasti, ma pidin ainult ühe korra Hr H-le ütlema, et TEDA rohkem kuskile kaasa ei võeta. Pärast seda ta natuke parandas oma käitumist ega virisenud nii palju. Tegelikult, kui päris aus olla, siis Helsinki loomaaed oli tõesti igav :D Aga lõvid ja tiigri nägime ära. Ja isegi lumileopardi naha, aga no muid loomi seal peaaegu polnudki. Paar karu, mõned ahvid, minikänguru. Ja piisonid. Võrreldes Tallinna omaga ikka paras nali.

Kui keegi sellele vaatamata sinna minna tahab, siis kasutage praami, sest kuigi buss tõepoolest raudteejaamast üsna tihti väljub ja inimesed kohale viib, teeb ta seda tehes möödaminnes päris suure tiiru Helsinkis. Praamisõit, mida me tagasitulekuks kasutasime, oli see-eest väga vahva. Parim osa loomaaiast.

Pärast loomaaeda käisime ka Kaljukirikut vaatamas, millest kujunes kena jalgsimatk Helsinkis, sest me keerasime korra liiga vara ära ja sattusime põnevate tänavate keerisesse. Mis ei olnud üldsegi halb, sest ilm oli mõnus, majad olid ilusad ja midagi muud suurt meil nagunii plaanis polnud. Kirik ise oli Ruudi jaoks pettumus. Ma ei teagi, mida tema oma peas ette kujutas :D

Hr H oleks tahtnud veel šoppama minna, aga seda talle ei võimaldatud.

Laeva peal selgus, et Ruudil on ikka päris suur probleem sügava veega, sest kui laev ära hakkas sõitma, siis tuli kergelt paaniline läige silmisse, mida me päris tükk aega pidime leevendama. Laevas sees polnud enam väga viga.

Kokkuvõttes täitsa mõnus päev, minu maitse jaoks ehk liiga vähe kohvikuid, aga muidu ilus.

Lõpetuseks pilt esimest-korda-metroos näost :)