Roadtrip (ja "Kass tulisel plekkkatusel")

Mulle ja prl Lumivalgekesele annetati piletid Draamateatri suveetendusele "Kass tulisel plekkkatusel" Laitse Graniitvillas. Ainus tingimus oli, et peame ise kohale saama, nii et varustatuna gepsuga alustasimegi kolm tundi enne etenduse algust oma trippi. Ilm oli idüll ja geps teadis hästi, kuhu me minema peame. Raplas kõiki neid ringteid (minnes kolm, tagasiteel näiteks kuus, ma ei mäleta enam) läbides mõtlesin küll, kuidas inimesed enne GPSe autoga reisisid :D

Koht, mida meie geps ei teadnud, oli Graniitvilla, nii et sõitsime Laitse lossi ja vaatasime natuke aega seal ringi. Tähendab, istusime autos ja vaatasime ringi. Kuna ühtki silti silma ei hakanud, sõitsime edasi. Kui mõne aja pärast põllud juba liiga voogavad olid, võttis prl Lumivalgeke oma telefoni välja, et googlemapsilt nõu saada. Sealt saadud info peale keerasime otsa ringi ja vaatasime uuesti voogavaid põlde :D Tegelikult oleks võinud Graniitvilla silt ikkagi natuke suurem ja silmatorkavam olla.

Tagasi sõitsime juba gepsuta, sest me ju teadsime, kus me oleme. Kuni jõudsime Varbola kindluse juurde, mida me tulekust ei mäletanud. Me sisse ei  hakanud minema ja kuna ilmakarte järgi tundus suund õige olevat, nautisime uusi põnevaid Raplamaa kohanimesid. Ma loodan, et Raplamaa inimesed mõistavad ka ise, millistes kuldaväärt nimedega kohtades nad elavad. Me olime korduvalt sunnitud oma vestluse katkestama, et juhtida teineteise tähelepanu mõnele eriti toredale nimele.

Tagasitee viis meid läbi Paidest, tänu millele õnnestus mul läbida see põnev viaduktidesüsteem, mis Mäo juurde ehitatud on. Õnnestus on teatava reservatsiooniga :D Kuna me olime juba Laitses kokku leppinud, et Statoilis teeme pausi, põrutasime tanklasse. Sealt välja sõites põrutasime endalegi üllatuseks Mäo keskusesse :D Teisel katsel saime Tallinn-Tartu peale tagasi.

Juba kodumaakonnas olles sattusime teeremonti, mis suunas meid taas põldude vahele. Pikalt-pikalt, kuni lõpuks jõudsime Pilistverre, kus me kumbki polnud ammu käinud. Jüri Vilmsile austust avaldama ei läinud, sest kell oli juba peaaegu üks.

Ehk siis meil õnnestuski tagasi tulla suuremas osas teist teed sõites kui minnes. Korralik tunne-oma-kodumaad-tripp.


Aaaa... etendusest ka natuke.

Ma arvan, et meie tunded võtab kenasti kokku vestlus enne teise vaatuse algust, kui ma esitasin küsimuse, et huvitav, kas me oleme nii mitte entusiastlikud selle pärast, et me oleme nii diibid ja etendus on liiga selge, või oleme meie liiga ebadiibid ja mõtleme juba Statoili hot dogidest. Prl Lumivalgeke jäi tükiks ajaks mõttesse ega suutnudki lõpuks ära otsustada :D

Igatahes on minu meelest kurb, kui esimene vaatus kestab poolteist tundi ja sa saad pärast esimest viitteist minutit täpselt aru, millega see vaatus lõppeb. Päris lõpule leidsime veel paar twisti, mis oleks asjale hoopis teise hingamise andnud. Kahjuks ei olnud neid ei T. Williams ega ka Ingomar Vihmar kasutanud. Me ei suutnud ka seda ära otsustada, kas probleem oli ikkagi algtekstis või lavastuses, aga meie jaoks jäi tõesti liiga lamedaks. Kõik tegelased peale Vihmari Bricki olid karikatuursed, ainus, kelles ma veel mitmekülgsust nägin, oli Suur Papa. Teised aga... Kersti Heinloo on lihtsalt niiiii ilus. Mul poleks midagi selle vastu, kui ma näeksin välja nagu Kersti Heinloo.

Aga trip oli lahe :D