John Green

Kuna ma olen selline lihtne inimene, siis keerulisematest raamatutest ei oska ma tavaliselt väga midagi kirjutada. Aga lobeda lugemise noortekate kohta tekib mul arvamust küll :D

Ma olen nüüdseks läbi lugenud kõik kolm John Greeni eesti keeles ilmunud teost - "Süü on tähtedel", "Alaskat otsides" ja "Paberlinnad". Ja ma pean tunnistama, et mulle meeldib John Green. Minu meelest kirjutab ta väga toredaid noorteraamatuid.

Selle žanriga on üks igavene häda. Mingi osa noortekatest keskendub ainult pidutsemisele ehk joomisele, narkootikumidele, seksile (mulle tundub, et eesti noortekad esindavad suuremas osas seda varianti), mingi osa on ulmelised tulevikuühiskonnad (nt "Lahkulööja" sari) või siis nõidusega seotud (nt Strandbergi ja Elfgreni sari, mis algas "Ringiga"). Ja siis on mõned üksikud raamatud, mis räägivad tavalistest noortest, mis pahatihti kipuvad olema igavad (kuna nad on igavad, ei tule mul ühtki näidet meelde).

Ja siis on John Greeni raamatud :D Mitte et ta oleks mingi maailma alustalasid kõigutav kirjanik, aga mulle meeldib, kuidas ta kirjutab suhteliselt tavalistest noortest ("Süü on tähtedel" Hazeli ja Augustuse haigust välja jättes, jumal tänatud, aga see pole tavaline. Küll on tavaline see, mida nad teevad ja tunnevad), kellega on võimalik positiivses mõttes samastuda. Nii "Alaskas" kui ka "Paberlinnades" on peategelane pigem mitte eriti populaarne poiss, kes elabki oma tavalist elu, käib koolis, õpib hästi, loeb raamatuid, saab oma vanematega hästi läbi. Greenil on tegelased, kes orienteeruvad kirjandusklassikas ja kasutavad oma kõnes viiteid maailmakultuurile, kusjuures nad teevad seda mööda minnes, oma sõpradega vesteldes.

Ja siis on selle tavalise tegelase kõrval üks ebatavaline tegelane - keegi, kes aitab tavalisel tüübil astuda oma mugavustsoonist välja, leida see, mis tegelikult erutab, rõõmu pakub, elama paneb. Aga ka see eriline tegelane pole midagi kujuteldamatut, vaid pigem tüüp, kes julgeb teha neid ägedaid asju, mida inimesed tavaliselt puhtalt oma mugavusest ei viitsi tegema hakata. Ehk siis selline tegelane, kes võiks noort lugejat inspireerida oma turvalisest elust sammukese kõrvale astuma.

Ja just sellepärast mulle Greeni raamatud meeldivadki - ühelt poolt see, normaalne olla on normaalne. Ja teiselt poolt see, et ei tasu oma rutiini niiiii hirmsasti kinni jääda, vaid mõelda, katsetada, otsida midagi muud, saada aru, kas vanemate ja ühiskonna poolt soovitud elutee on miskit, mida ma ise tahan.

Kokkuvõttes minu meelest sellised hästi positiivsed noortekad.