Supitegu. Ja kõik, mis juhtus enne seda

Keetsin täna suppi. Imehead kana-klimbisuppi. Ja mõtlesin, miks on supid suhteliselt ebapopulaarsed söögid. Näiteks koolis. Lasteaias vist ikka süüakse suppi? Vähemalt Ruudi tagasiside järgi :) Koolis võib olla probleem muidugi selles, et tühjema kõhuga inimesed jäävad natuke näljaseks pärast supisöömist, kuigi supipäevadel pakutakse ka magustoitu ja see võiks ju vahe võrreldes praega väiksemaks teha.

Asi võib olla ka minu tutvusringkonnas, aga mulle näib, et supp on kõige tihedamini nimetatud "mida ma ei armasta süüa" nimekirjas. Supi järel on puder :D Kuigi nii suppe kui ka putrusid on niiii palju erinevaid. Näiteks piima-aedviljasupp on minu arust tõeline õudus. Ja porgandipüreesuppi minu käed ei tõuse tegema. Samamoodi ei meeldi mulle eriti mannapuder, aga ülejäänud supid ja neljaviljapuder või tatrapuder on vägagi head.

Supiteo ajal mõtisklesin ka selle üle, et maailmas on inimesi, kes ei armasta klimpe. Täiesti uskumatu. Meil on elupäevad kana-klimbisupile klimpe juurde tehtud, sest klimbisõbrad on oma maiused kulbiga välja riibunud. Ülikooli ajal ei hakanud ma end juurviljade ja lihaga üldse vaevama, vaid keetsin lihtsalt puljongis klimpe.

Enne seda, kui ma supi juurde jõudsin, käisin täna ka tööl. Koolimaja oli peaaegu inimtühi :D Mõned näitlejad tegid proovi, raamatukogu oli töös ning administratsioon ka. Tühi koolimaja on ... kummastav koht.

Aga enne tööleminekut käisime Ruudiga perevestlusel, et natuke tutvuda õpetajaga. Hästi tore on see, et Ruudi on täiesti veendunud, et tema õpetaja on kooli kõige parem õpetaja :D Vestlus on ka tore. Mitte et mina oleksin rääkida saanud, seda tegi Ruudi. Luges ja kirjutas. Ja lobises.

Kusjuures enne perevestlust käisime perearsti juures tervisekaarti tegemas. kus Ruudi üle mõõdeti (ta on 139 cm pikk!?! Kuidas see juhtus, et ta niii suureks on kasvanud...) ja silmi kontrolliti (mis on, jumal tänatud, korras, sest ma tõesti ei kujuta ette, kuidas väikesed lapsed oma prillidega hakkama saavad).

See perevestlus on natuke supiga ka seotud, sest õpetaja uuris, mis siis saab, kui lõunaks pakutakse toitu, mis üldse ei maitse. Mina jäingi mõtlema, mis siis saab. Algklassides on päevad nii lühikesed, et saab koju sööma, aga mis saab põhikoolis. Näiteks siis, kui pakutakse suppi. Kuigi praegu sööb Ruudi suppi väga hea meelega.

Tegelikult on mul kerge blogispliin. Samas oma vanu postitusi sirvides olen endale väga tänulik, et olen seda kõike jäädvustanud. Aga praegu tundub, et pole nagu midagi maailma muutvat öelda.