Kuna mingeid erilisi sisulisi edasiminekuid minu sportlaskarjääris toimunud pole, on liikumispostitused keskendunud välisele atribuutikale. Kusjuures kesine areng on seotud jõleda suvega, päriselt ka. Mul pole midagi vihmas jooksmise vastu, aga ma ei suuda joosta tugeva tuulega. See on täiesti välistatud, sest mingil hetkel on tuul igatahes vastu ja ma ei jaksa joosta. Ja nagu kõik arvatavasti on märganud, on sel aastal lisaks madalale temperatuurile olnud päris palju tuult.
Nüüd on siis palavus lõpuks kohale jõudnud, nii et ei eile õhtul sain esimest korda minna jooksma lühikeste pükstega :D
Ausalt öeldes oli tõesti tunne, et midagi pole jalas, aga muidu iseenesest vahet pole. Võibolla alguses alguses natuke mõtlesin selle peale, kuidas reiepekk kahte lehte vonkleb, aga tegelikult ju vahet pole. Minu isiklik pekk.
Öösel toimus midagi uskumatut. Ma üldiselt magan nii, et ma ei kuule ei lindude sädinat ega naabri koerte haukumist (kaks asja, mille pärast hr H teinekord hommikuti näost hallina tõuseb ega taha pikemalt oma unenägudest rääkida). Aga täna öösel tõusin küll üles, sest unesegasena näis mulle, et meie maja pommitatakse. Hetke pärast sain aru, et pommitamist ei ole, ainult orkaan. Koos veeuputusega :D
Tegelikult ei tea ma siiani, mis toimus, aga meeletu kolin ja mürin oli küll. Meie maja on nii kipakas, et natuke hirmus oli. Aga see ei takistanud mind edasi magamast.
keedan ämbritäie kanget kohvi/ poen tagasi voodisse/ lükkan eemale virna/ kohustuslikku kirjandust/ loen ainult miki hiirt ja maajat (Andra Teede)
No comments:
Post a Comment