Minipuhkuse aruanne

Suurejoonelised sünnipäevapidustused juhatasime sel aastal sisse Tartus. Kõigepealt maainimestele omaselt suurlinna kaubandusvõrku väisates, mille seekordne eesmärk oli leida hr Abikaasale jope. See oli paras õudus, sest kõikidel jopedel oli midagi viga - krõbisev, pikk, liiga värviline, paks, natuke krõbisev, liiga tavaline (?!?) ja kindlasti midagi veel. Lõpuks ostis härra endale jope niiviisi, et ta ei heitnud kordagi pilku peeglisse, uskudes lihtsalt minu sõnu, et on okei. Pärast parklas uurisin ta käest, kas ta ikka teab, et uus jope on hipsteri oma. Kehitas õlgu ja leppis olukorraga.

Pärast seda väsitavat ettevõtmist läksime hotelli. Seekord oli valikus Villa Margaretha. Pärast seda, kui olime ühesuunalisel tänaval vastassuuna vööndis sõitnud (ausõna, mina ei olnud roolis) ja auto sisehoovi ära parkinud, saime lõpuks tõepoolest ka hotelli sisse astuda ja uksekaardi endale nõutada. Algus oli paljutõotav - selle asemel, et tuppa astudes naerma pursata (nagu viimase aja ööbimiskohtadega juhtunud on), avaldasime vaikset tunnustust. Tuba oli suur. See võib tuleneda muidugi asjaoludest, et pärast mõningasi harjakapis ööbimisi valisime seekord de lux toa. Aga tõesti, tuba oli suur, kenasti sisustatud ja jõhkralt suure voodiga. Ma kordan veel - jõhkralt suure. Hr H silmitses seda kahtlustavalt ja arvas, et sinna võiks vabalt kaheksa töömeest magama panna. Madrats oli meeter paks ja imes meie kehad endasse. Mõne aja pärast selgus, et vaatamata oma imposantsele välimusele ei ole tegemist kuigi kindla voodiga, sest igasuguse liikumisega kaasnes uskumatu krigin ja krägin, voodi andis ilmselgelt märku, et ta laguneb peagi tükkideks. Ühel hetkel haaras hr H taskulambi ja läks uurimisretkele voodisügavustesse. Mitte et ta sealt midagi väga huvitavat oleks leidnud (ühe hügieenilise huulepulga korgi ainult), aga kinnitusvahendite puudujäägi tuvastas ta küll. Etteruttavalt võin öelda, et päris maatasa me seda voodit siiski teha ei suutnud, aga palju itsitamist sai küll.

Isu täis naernud, suundusime romantilisele õhtusöögile ja seejärel kinno "Imiteerimismängu" vaatama. Ma küll ütlesin enne söömaminekut, et ostame piletid ära, aga kas siis keegi kuulab mõistuse häält. Karistuseks saime kohad esimesse ritta, mis oli peaaegu sama naljakas kui krägisev voodi. Õnneks oli film piisavalt paeluv, et ma vahepeal unustasin ära oma ebamugavuse. Film meeldis meile, kuigi nagu hr H arvas - Alan Turing (Benedict Cumberbatch) oleks võinud natukene vähem nutta ja homoteema oleks võinud olla kuidagi orgaanilisemalt muuga seotud. Aga koodimurdmine on äge ja küsimus sellest, kuidas otsustada, kes elab ja kes sureb, oli väga valus. Lõbus oli see, et kui pärast seanssi oma kangeid kaelu masseerisime, kostis ülevalt üllatunud hüüatus ja pimedusest ilmus meie ette prl Luisa Lotta :D

Vanaimestele kohaselt liipasime pärast kino koju magama.

Nii, ja nüüd hommikusöögist. Ruum oli armas nagu kõik muu Villa Margarethas. Olime pisikeses saalis ainsad sööjad ja pälvisime teenindaja kogu tähelepanu. Esialgu toodi lauda kohvid, seejärel külm laud ja uuriti, mida soojaks söögiks tahame. Hr H võttis inglise hommikusöögi, mida mina ikka veel süüa ei suuda, sest Inglismaal käies sõin seda kohusetundlikult igal hommikul terveks eluks ette. Püüdsin endale pannkooke välja rääkida, aga neid siiski ei toodud, sain omletti. Nii et põhimõtteliselt oli hommikusöök okei, sest puuviljad, müslid ja muu selline kraam oli nagunii lisaks. Kahjuks küll rohkem kui okei öelda ei saa, sest pannkooke ju polnud. Üldse on vist nii, et kui oled oma elus kuidagi poolkogemata sattunud elama hotellides, kus hommikusöögi kõrvale mängib keegi inimene klaverit, on hiljem normaalsetel hotellidel raske vau-elamust tekitada. Aga Villa Margaretha sai täitsa hästi hakkama.

Kokkuvõttes oli üks tore olemine jälle :)