Üks, kes kõik on...

Preili Sirkka märkis juba mõnda aega tagasi, et ta ei saa mu elule üldse kaasa elada, kui ma ei kirjuta. Mis on täiesti pädev märkus. Mul lihtsalt mingi nõme periood jälle, kus ainus, mida ma kirjutada tahan,on hala. Aga halada on kuidagi nõme ja nii ma olen muudkui parema tuleviku lootuses kirjutamist edasi lükanud. Aga näib, et paremat homset pole olemas, nii et palun väga, minu hala (korralikult struktueeritud, et oleks hea jälgida ja märkmeid teha):
1. eelmisel reedel selgus, et mina olengi kehastunud naiivsus. Et kui mina arvan, et olen kõik kenasti ära organiseerinud, et saavutada kena väike seminarirühm selle hiiglerühma asemel, mis muidu on, siis tegelikult tähendab see mõne jaoks võimalust omakorda väike organiseering teha ja proovida oma päev lühemaks teha. Muidu poleks asi üldse probleem olnud, aga kus ja kellele ja kuidas seda esitati, oli selline, et ma mõtlesin, et tuleks läbi viia hädatapp. No ei saa lubada, et meie ühiskonnas kosserdaksid ringi nii mõtlematud tegelased. Kuna mina tunnen, et minu südametunnistus on puhas, siis miskit eluaegset sellest ei tekkinud, kannatajaks jääb ikka nõrgem pool ehk õpilased. Kahjuks ikka kogu kollektiiv, kuigi lammas pakkus välja, et tema võiks lasta ennast ära veristada küll. Ma ei pidanud seda enam vajalikuks. Kusjuures mind hämmastav, millise stoilise rahuga klass "karistuse" vastu võttis, mina õpilasena oleks küll igasugu variante proovinud. Misasja, ma õpetajana lootsin, et nad teevad mulle ettepaneku, millest on võimatu keelduda, aga nad ei teinud :D
2. Ruudil läksid sandaalid katki. See ei tekitanud minus alguses üldse väga tugevaid emotsioone, alles siis tekkisid, kui ma sain aru, et siin, Jumalast hüljatud paigas, ei müüda sellises suuruses poistele sobilikke sisejalanõusid. Täiesti null. Tüdrukutele küll. Kusjuures ma pole peps ega mõtle, et poisid peavad käima sinises. Ausõna ei ole. Aga no sätendaivaid lilli ja liblikaid roosal taustal ei paneks Ruudi jalga, sest "suured mehed" tema rühmas sureksid naeru kätte ära. Teine variant oleks olnud osta sandaalid nr 20-21. Neid oli tohutul hulgal. Ma ei saa aru, kes üldse ostab nii väikseid jalanõusid, sellise jalaga lapsed üldjuhul veel ei kõnnigi, nad võiksid südame rahus sokkides ringi lasta. Leidsin kokkuvõttes kahed sandaalid, ühed 25 €, teised 20. Kuna mul tõesti oli neid KOHE vaja, võtsin odavamad ära, aga no mismõttes??? Jõuludeks pean arvatavasti nagunii uued muretsema. Tore on see, et sandaaliotsingute käigus leidsin lipukesed, millega Ruudi sünnipäeval tube ehtida. Hüva seegi.
3. Jätkuvalt on mul ühe grupiga väga suur ja põhimõtteline probleem. Lihtsalt ei saa aru. Mul on ju veel kolm gruppi, kusjuures suuremad, ja nendega ei ole probleemi. Mul on endal huvitav, mul on endal lõbus ja samal ajal tunnen, et me jõuame ka midagi asjalikku ära teha. Nendega on aga nii, et kohe kui tunnen, et võiks minna asjalikuks ja lõbusaks, tekib liigne lõbusus ja käegalöömine. Kuskile jõudmisest ei tasu siis enam unistadagi. Ja see on minu jaoks täielik müstika, sest oma põhiolemuselt olen ma ju igas tunnis ühesugune. Nuta või naera või oota tsükli lõppu, aga lahendust ma ei näe.
4. Mul on klassis kaks probleemsest tegelast, mis iseenesest teeb 5% probleemsust, aga mis on minu meelest liiga palju.
5. Ma olen paks nagu vaal. Okei, see on väike liialdus, aga järjest enam hakkan ma aru saama, et ma olen tagurpidi anorektik ehk siis kui anorektikud näevad ennast paksemana, kui nad on, siis mina näen ennast peenemana, kui ma olen,  ja oi, neid hetki, mil ma ennast päriselt peeglist näen. Trenn ka ei aita, eriti kuna ma sinna ei jõua väga, sest hr H on ära ja empsel on haige.

Ühesõnaga, oligi mõttetu hala.