Eile õhtul kurtsin hr Abikaasale, et mul depressioon - tuju on põhjendamatult halb, endised tegevused ei paku enam huvi (näiteks blogimine), võibolla oli midagi veel, mul ei tule enam meelde. Noh, et klassikaline depressioon. Ma tean ju küll, olen internetist lugenud.
Esiteks pakkus hr H mulle välja, et peaksin töökohta vahetama. Ta nimelt on jätkuvalt veendunud, et ma võtan oma tööd liiga tõsiselt. Tema pärast polevat küll ükski klassijuhataja ega muu õpetaja nii palju muretsenud kui mina omade pärast. Samamoodi ei usu ta, et õpetajad peaksid nii palju tegelema tundide ettevalmistamisega. Mina arvasin, et tegelikult ma ikkagi ei tahaks oma tööst loobuda - mulle meeldib see :) Jah, praegu on tõesti natuke raskem, mul on nimelt kerged keskendumisraskused, mis tähendab, et mõnikord ei jookse pikad laused päris nõndaviisi kokku, nagu ma alguses plaanisin. Aga ma olen kaval ka - räägin lühikeste lausetega.
Igatahes kui sai selgeks, et ma tööst ei loobu, tegi hr H mulle nalja. Ja siis ma naersin. Ja depressioon läks üle. Hommikul ärkasin puhanuna, laused tulid välja ja tuju oli hea. Lõunasöök oli üle pika aja maitsev.
Ja näed, isegi blogimise tuju tuli tagasi :)
Nõnda palju siis sellest, et ma olen osav diagnoosija.
keedan ämbritäie kanget kohvi/ poen tagasi voodisse/ lükkan eemale virna/ kohustuslikku kirjandust/ loen ainult miki hiirt ja maajat (Andra Teede)
No comments:
Post a Comment