Nullnädal

Terve see nädal on kehv olnud. Alates sellest uudisest siis. Ja see oli esmaspäva pärastlõunal. Kusjuures enne seda olin ma just väga heas tujus - mul olid toredad tunnid olnud, oli lõbus, aga mõnusalt töine õhkkond.

Ja edasised päevad on kõik olnud täielikud nullpäevad.

Ma ei teagi, kas asi on ikka alateadlikult tulistamises või lihtsalt selles, et unustasin d-vitamiini võtta. Trenni tegin ka terve nädala toas, mis ei olnud füüsilise poole pealt lihtsam kui õues, aga värsket õhku sain vähem. Päikest ei oleks iseenesest nagunii ma saanud kinni püüda, sest pime on.

Igatahes järgnes nulltöönädalale nullnädalavahetus ja nüüd mõtlen hirmuga uuele nädalale. Seda pole ammu juhtunud. Üldiselt olen ma töönädala alguses mures üksnes seepärast, et varakult peab ärkama.

Homme nõustaja juurde, sest olen selles klassis õpetaja. Äkki selgub, et mul ongi traumajärgne stress või kuidas iganes seda nimetatakse?