Sel nädalal käisime lastega teatris, Tallinna Draamateatris ja vaatasime etendust "Kaevuritest kunstnikud". Kuna ma jätkuvalt häid arvustusi kirjutada ei oska, panen kohe heaga lingid ritta, kust saab lugeda selle ettevõtmise kohta.
Tutvustus teatri kodulehelt
Danzumees
Otsisin isegi veel, aga miskipärast väga põnevaid arvamusi ei leidnud, rohkem ikka sisuülevaated, aga neid pole ju mõtet linkida. Teil tuleb leppida sellega, mis on.
Et siis minu tagasihoidlik arvamus selle kohta on ... selline, et ma polnud tükk aega niiviisi naernud, et tõepoolest enam ei suuda rahuneda. No ikka paar nädalat, kui järele mõelda. Seda viimast siis südamest naermise kohta öelduna, mitte rahunemise kohta :D Kusjuures ka naerda ei lastud mul täiesti pingevabalt, sest nädala alguses olime käinud naistega kohvikus ühe kolleegi sünnipäeva tähistama ja seal jutustas pr Inspiraator lugu sellest, kuidas ta käis lastega teatris ja kuidas kaks tüdrukut olevat NIIVIISI kõva häälega naernud, et oi-oi. Et kas tõesti keegi polnud neile siis öelnud, et teatris ei naerda nii kõva häälega. Ja siis ma istusin seal Draamateatris ja naersin nagu hull, samal ajal kuklas tagumas mõte "nüüd nad räägivad minu kohta samamoodi." Aga vabandagu mind see, et teised naersid ka.
Teiseks on ikka lahe vaadata Selliseid Suuri Näitlejaid päriselt ka paari meetri kauguselt. Mitte et ma oleksin suurem asi näitlejameisterlikkuse asjatundja, aga isegi mina sain aru, et näitlejad mängisid suurepäraselt. Isegi Tõnu Oja, kelle suhtes on mul Pätu-aegadest kerge tõrge.
Ja eks lugu ise oli ju täitsa südamlik, kuigi minu meelest on jutt sellest, et lugu on muuhulgas ka klasside vahelisest võitlusest jne pisut üle pakutud. Tähendab, see teema on loos sees küll, aga suurt rõhku sellele ei panda. Ma isegi ei oska öelda, millele seal rõhku pannakse. Minu jaoks jäi ta pigem olustikuliseks pildiks ühest ajast, ühest keskkonnast, millega paratamatult käib kaasas teatav hulk sotsiaalkriitikat, aga mis oma olemuselt jääb pigem meelelahutuseks, mitte ei muuda kellegi maailmavaadet. Mis ei tähenda, et ma ei hindaks seda teatriskäiku väga kõrgelt. Mulle tõesti meeldis.
Järgmine pilet on mul Ugala "Idioodile" ja silm on peal ka "Helesinisel vagunil", sest ilmnes, et detsembris seda veel mängitakse ja ma pole seda näinud. Peaks laste hulgas ka reklaami tegema, sotsiaali omadele läheb see suht teemasse.
keedan ämbritäie kanget kohvi/ poen tagasi voodisse/ lükkan eemale virna/ kohustuslikku kirjandust/ loen ainult miki hiirt ja maajat (Andra Teede)
Ma pole mitte kunagi asu saanud, miks "Helesinist vagunit" kooligruppidele soovitatakse. Ainus, mida mina sellest etendusest teada sain, oli see, et kuna ma pole sündinud ja kasvanud sovieti-ajal(sovietiajal?), ei tea ma, mis on tegelikult lahe. Muud infot ei tulnud.
ReplyDeleteSovetiajal btw :D Ja sul pole kunagi olnud ka ainet "Kirjandus ja ühiskond", mis oma olemuselt on 20. sajandi ühiskonnalugu kerge kirjandusliku lisandiga. Mul ei jagu varsti enam lugusid, pole ju ka sovetiaja laps :D
ReplyDeleteMa käisin seda vaatamas vabast tahtest, mitte kooliga :D Ma lihtsalt ei saa sellest aru, miks seda soovitatakse.
ReplyDeletehmmm, aga kui sa mõtled nüüd selles võtmes, et just sellest temaatikast tuleb rääkida. Kumb oleks mõistlikum: kas see, et jutustan mina, kes ma läksin esimesse klassi EV ajal ja kes on rääkinud kogu kursuse teemadel a la kollektiviseerimine või salajane vastupanu Nõukogude võimule, või siis Kivirähk ja kogu see näitlejatekamp, kel on ka isiklikumad mälestused. Kusjuures ei ole retooriline küsimus, vaid täiesti tavaline, informatsiooni sooviv küsimus :D
ReplyDeletema arvan, et kokkuvõttes on teater parem, sest see jääb meelde kui sündmus, aga probleem on selles, et teatritükist ei saa igaüks sama infot ja mulje võib olla ikka väga erinev.
ReplyDeleteMulle isiklikult see ei meeldinud. Hariv oli see muidugi kindlasti, aga ma ei leidnud sellest mitte midagi sellist, mida ka isegi üks minu klassivendadest on 3 korda vaatamas käinud (kusjuures soovib veel minna). Keskealised naised mu kõrval pidid isegi naerust ära lämbuma. Ilmselt olen ma liiga noor ja rumal, aga minule jättis see peamiselt mälestuse purjus inimestest ja labastest naljadest. Ilmselt olen ma ikkagi liiga noor...
ReplyDeleteTeate, minu huvi selle etenduse vastu on juba päris kõrgele kruvitud :D Aga lapsi kaasa ei sunni tulema, kutsun ainult leebelt :)
ReplyDelete