Lugemised II maailmasõja kohta

Ma pole viimasel ajal üldse kirjutanud, mida ma lugenud olen. Üritasin oma listigi täiendada, aga mul on karvane tunne, et midagi olen unustanud. Aga sellest pole ka hullu, sest midagi uut ja põnevat ei ole ma nagunii ära unustanud, pigem a la "Peotäis tolmu" või muu ajaviitekirjanduse klassika. Ma loen nagunii nii palju meelelahutuslikku kirjandust, et kui sealt ka midagi puudu on, siis pole hullu. Ainult minu enda statistika läheb sassi, muud midagi.

Aga siis...mõningatest raamatutest võiks ikkagi pajatada. Preili Kirke on viimased pool aastat minu meelest olnud (oi ei, kangesti tahaks siia kirjutada sõna obsessed, sest eestikeelset head väljendit pole?!? Midagi tuleks ju ometi leida?!?) obsessitud raamatutest, mis räägivad II maailmasõja aegsetest sündmustest (kas panete ikka tähele, kui kavalasti ma hiilin mööda sellest, et uue reegli järgi peaks kirjutama II maailmasõda väikese tähega :muheleb rahulolevalt: ). Ja nagu ikka, eeskuju on nakkav, nii et jõudsin lõpuks sellesse punkti, et ostsin endalegi ühe selle temaatikaga raamatu - "Poiss triibulises pidžaamas". Praegu küll mõtlen, et peaks kellelegi selle kinkima, sest uuesti lugemiseks on see liiga kurb, mulle piisab ühest ööstki, kus ma stabiilselt üritan Auschwitzist välja murda.

Lugesin siis "Anne Franki päevikut", "Raamatuvarast", "Poissi triiblilises pidžaamas" ning seejärel ka ühe soojaga "Neljandat kõrgust" ja "Jutustust Zojast ja Šurast". Kaks viimast on mu lemmikud olnud rohkem kui viisteist aastat, eriti "Neljas kõrgus", aga ega "Zojal ja Šural" ka midagi häda pole.

Miks need raamatud mulle nii meeldinud on? Ma olen aastaid selle peale mõelnud. Nii palju räägitakse ju, kui õudne kirjandus oli nõukogude ajal, kui idealistlik-poliitiline ja ebareaalne ja mõeldud inimese kasvatamiseks ja ... Ja mulle siiralt meeldivad need teosed :)

Mulle meeldib see maailm, mis neis raamatutes on. Mulle meeldib see, et peategelased on nii andekad, mulle meeldib, et nad suudavad ennast niiviisi kokku võtta. Mulle meeldib, et nad armastavad oma kodumaad nii palju. Jaa, ma saan aru, et need on teosed, mis on kirjutatudki sellises võtmes, aga ma ei saa aru, miks see halb peaks olema. Miks on halb, kui noored inimesed saavad innustust tegeleda heade ja ilusate asjadega, suhtuda oma kohustustesse täie tõsidusega? Nt Rakke prntsessi-raamatute maailma oleks minu meelest kuritegelik noortele peale suruda. Aga selline meeldivalt headeks ja halbadeks jagunev maailm, kus inimesed teevad tööd, et uut maailma üles ehitada... Ja-jaa, ma tean, et Nõukogude Liit oli jõle monstrum, inimõigusi piirav ja üldse üks haige ettevõtmine, aga need kaks konkreetset raamatut väärivad minu meelest küll lugemist.

Sinna kõrvale siis juuditemaatika - kõik kolm esimesena mainitud teost sellest mingi nurga alt räägivad. Anne Franki nukrat lugu teavad ehk kõik; "Raamatuvaras" on lugu Saksa perest, kes varjab oma majas üht juuti - miks nad seda teevad; mis see nende jaoks kaasa toob, et nad seda teevad; mida nad tunnevad, kui nad seda teevad; mida nad tunnevad, kui selgub, et nad enam ei saa seda teha; ja mida nad tunnevad kogu selle süsteemi vastu, mis sunnib juute keldris elama, kui nad üldse elada tahavad.

Huvitav ja kurb raamat, nagu võikski arvata, ega Nendest Sündmustest pajatav raamat ei saagi ju lõpuni lõbus lugemine olla. Mind küll pisut häiris hauakõnet meenutav stiil selle raamatu juures (jutustajaks muuseas on Surm, nii et äkki sellest tulenev), aga see on minu probleem. Mulle tundub, et sellest oleks saanud veel lihtsamate sõnade ja lausetaga kirjutada ja siis oleks minu jaoks veel mõjusam olnud. Igatahes soovituslik lugemine, kel on pisutki tahtmist mõelda neile koledustele, mis on toimunud. Ilukirjandus annab teinekord oluliselt parema selgituse küsimusel "Miks ometi???" kui ajalooraamatud. Nagu "Puhastust", eksole. ("Miks te siis politseid ei kutsunud?")
Kaks väga ilusat videot selle raamatu kohta:

"Poiss triibulises pidžaamas" oli minu jaoks painavam. Keeleliselt küll ... khmmm... arenguruumi oleks, ei olnud kuigi veenev kõneviis kohati. Aga lugu ise oli vastik. See rääkis nüüd veel natuke teise nurga alt ehk sellest perekonnast, kelle isa määrati "Vüüreli" poolt "Ausvitsa" komandandiks. Ja kuigi mingit erilist süžeed keerukate psühholoogiliste tagamaadega selles raamatus pole, andis see kuidagi nii täpselt ja julmalt edasi maailma, mis Nende Sündmuste ajal oli. See väike Saksa poiss ei osanud mõelda ka, mis tegelikult toimub. Ta sõi südame rahus ära toidu, mille ta oli plaaninud oma juudist sõbrale viia, sest tal läks jalutades kõht tühjaks. Ta lobises südame rahus, kui kohutav on elada majas, millel on ainult kolm korrust. Ta tahtis kangesti oma sõbrale külla minna - laagrisse. Kutsus teda puhkama Berliini. Ja samal ajal siis juudi sõber rääkis, et tema vanaisa pole ammu nähtud. Ja isa on kadunud.

Ja kuigi lõpp oli melodramaatiline ja minu jaoks ikka väga ilukirjanduslik ega tekitanud tahtmist valada puhastavaid pisaraid, oli see vastik ja viha tekitavalt kurb. Jällegi, mõistmise seisukohalt kena lugemine.

Selle raamatu põhjal on tehtud ka film, mille treiler tekitas mul klombi kurku...
Link treilerile