Raamatud, mis on teinust minust minu

Õeke lõi oma listi letti ja tekitas himu ka ise samasugune loetelu kokku seada. Uskumatult raske oli. Püüdsin leida just selliseid raamtuid, mis pole mulle lihtsalt meeldinud, vaid just ... midagi erilisemat. Midagi, mis tekitab tugeva tunde või meenutab eriti tugevat mälestust. Sestap on raamatud ka "vana aja omad". Ma vist olen praeguseks nii palju mina, et uuemast ajast selliseid tohutult mõjutanud raamatuid enam pole. Või on tähtede seis viimased viis aastat selline olnud :D

Igatahes list koos kommentaaridega

• Kitzberg "Libahunt" - esimest korda loetud põhikoolis, siis kui see oli kohustuslik, ja juba siis mõjus väga tugevalt. Neljandas vaatuses olev vanaema monoloog on siiani üks karmimaid ja ahastama ajavamaid kirjanduslikke tekste minu jaoks. 
• Hesse "Stepihunt"- selles raamatus on mõningad supertsitaadid. Aga ma ei jaksa neid praegu välja otsida. 
• Fowles "Maag" - lihtsalt jumalik idee. Miks keegi MULLE sellist asja pole korraldanud?
• Bulgakov "Meister ja Margarita" - ma ei teagi, mis mind selle raamatu juures kõige rohkem võlub - maailma kõige kaunim armastuslugu (kui ma mõtlen naine, siis pean silmas selle all Margaritat); kuratlik absurdihuumor (ootamatu "väljasõit" Jaltasse nt); Ješua lugu. Ma ei tea, aga igatahes maailmatu hea romaan. 
• "Kaks armastajat tormis pagesid" - juba varasemast ajast kirjutatud :)
• Juhan Viidingu luule (mingid osad) - lihtsalt .... ilus.
• "Harry Potterid" - olen hellitanud mõtet kirjutada ka üks postitus, mis sisaldab endas minu lemmikkohti neist raamatutest. nt "Asi on rohkem selles, et ta lihtsalt on." :D Ja no loomulikult on see uskumatult hea eskapisimiraamat oma suurepärase tõlkega.
• Camus "Sisyphose müüt" - see raamat on arvatavasti põhjuseks, miks ma üldse abielus olen.
• Gailit "Toomas Nipernaadi" - mulle nii meeletult meeldib see mõte, et jumal on inimesele andnud fantaasia, et halli argipäeva viletusest üle saada. Sõnastatud on see küll tegelikult "Ekke Mooris", aga mõte on ju "Nipernaadis" sama. See on lihtsalt nii ilus raamat. 
• Lindgren "Vennad Lõvisüdamed" - esimene raamat, millest ma sõltuvuses olin. Ma ei tea siiani, miks. Aga ka näiteks Ruudi armastab seda raamatut väga-väga. 
• Bruštein "Tee viib kaugusse" ja "Kevad" - siit algas minu armastus inimeste vastu, kes armstavad inimesi. Head ja ilusad inimesed, head ja ilusad lood. 
• Kaugver "Disko" - "jõnglastest ei ole võimalik jagu saada, nendega on võimalik kokkuleppeid sõlmida, aga mitte jagu saada." Idealistlik mõte ehk õpetajale, aga usun sellesse siiani. Loodan, et kui lõpetan uskumise, on mul piisavalt tarkust uus amet valida. 
• Iljina "Neljas kõrgus" - juba kribatud.
• Marquez "Sada aastat üksildust" - absurdi tipp. Ideid, mida imetleda, on lõpmata palju. Alustades nt sellest, et mehed on kõik Jose Arcadiod ja Aurelianod. Ja kõigil on nimele vastav iseloom, välja arvatud kaksikud, kes vahetasid end ära.
• Alliksaare luule (ja elulugu) - väga rebel :D
• Helbemäe "Ohvrilaev" - mulle meeldib see mõte, et on hetk, mil lükatakse surma edasi. Jah, ma olen kindel, et Isebel oleks ennast niiehknaa maha lasknud.
• Kross "Keisri hull" ja "Wikmani poisid" - jumaldan Krossi keelekasutust. 
• Heinsaare novellid (mõningad) - taas absurdi ja maagia kaunis näide
• Tšehhov "Kolm õde" ja novellid - "Kolm õde" on lihtsalt nii inimlikult valus, et kohutav. Nii tõsi. Novellid on lihtsalt geniaalsed :D
• "Viimases pingis" - vanaema juures olemise raamat. Kusjuures nüüd enam nii väga enam ei pakugi midagi.
• Rannamaa "Kadri" ja "Kasuema" - raske öelda, mis selles nii head on. See päris elu, mis on raamatus tuntav?
• Truu "Peidus pool" - loe eelnevat kommentaari:)
• Fielding "Bridget Jonesi päevik" - minu meelest on Bridget lihtsalt lahe :D Päriselt ka. 
• Salinger "Franny ja Zooey" - ohh... raske sõnadesse panna. Franny mõtted edust ja aplausist on vist kõige rohkem (ja otsesemalt) mind mõjutanud kirjandustekst. 
• Fynn "Armas jumal, siin Anna" - teistsuguse maailma manifest. Kummaline, et seda nii vähe loetakse. 
• Raud "Tuli pimendatud linnas" - kuidas igaüks saab midagi ära teha, et parem oleks. Kui sul on piisavalt julgust.
• Unt "Hüvasti, kollane kass" - ma arvan, et selle raamatu juures on kõige lahedam see, et Mati Unt oli 18aastane, kui ta selle kirjutas :D
• Durell "Minu pere ja muud loomad" - siit saab alguse minu armastus igapäevaelu absurdihuumori vastu.
• Orwell "1984" - miski, mis aitab taaskord mõista, miks ajaloos on mõnikord olnud lood just sellised, nagu nad olid.
• Remarque "Kolm sõpra" - tükk aega mõtlesin, mida Remarque´ilt siia panna, on ju tema teosed kokkuvõttes üsna ühetaolised. Aga "Kolme sõpra" lugesin vist noorena ikka kõige rohkem. Alkoholi tarbimine on tal nii kaunilt romantiline alati. 
• Preussler "Krabat" - kindlasti kõige õudsem raamat, mida ma lugenud olen. Praegugi ei julge seda kätte võtta, kui üksi kodus olen öösel. 
• Luts "Vaadeldes rändavaid pilvi" - jällegi raske sõnastada, miks see nii oluline raamat on. Oma lüürilisusega? 
• Woolfe "Rock´n´roll ja ridamaja" - see on lihtsalt nii paganama pätt raamat.
• Shakespeare "Hamlet" - mitte et see sisuliselt mulle nüüd niiii meeletult meeldiks. Pigem on see "mõjutamise" kategooriast - ma usun siiralt, et vägivallaga ei saa õiglust jalule seada. Jah, ajad olid teised, aga ikkagi ei pea ma seda heaks kiitma. Mulle ei meeldi see ka, et USA viib sõjaga demokraatiat massidesse. 
• Lumivalgeke - juba enne kooli loetud raamat, millest sa alguse minu paaniline hirm, et mind maetakse elusalt.

Praegu ei tule rohkem meelde, olete lahkesti palutud mu mälu värskendama. Kindlasti olen rohkematest raamatutest rääkinud :D