Üks, kes kõik on...

Ma ostsin täna endale maailma kõige ilusama rahakoti.  Vaat sellise:

Lisaks ostsin ka sama firma tinteka ja olen ülimalt rahul.

Tegelikult oleksin ma pidanud endale kohvri ostma, aga ma tõesti ei raatsi. Sest mulle tundub, et ma reisin nii harva ja ma saan ju ometi hakkama oma reisukotiga. Nii et pühapäeval lendan jälle ema-isa kohvriga. Sest me läheme Norra, kuhu ma peaks kaasa võtma oma suusapüksid ja need ei mahu kotti ära. Samuti peaks üles otsima oma passi, kuigi välisministeeriumi andmetel saab Norra siseneda ka ID-kaardiga, aga ma alati muretsen, kas ikka saab. Ja stressi vältimiseks võiks ju passi kaasa võtta. Nagunii olen ma Norra pärast stressis, sest ma peame "tänu" Estonian Airi kokkuhoiupoliitikale seal oluliselt pikemalt passima, kui on ette nähtud. Ja mulle tõesti ei meeldi kodust lihtsalt niisama eemal olla, eriti kuna mul on laps, kel on niigi tugevad emotsionaalsed häired. Eks paistab, mis saab. Reisida iseenesest on lahe ja lahe on ka see, et esiteks säilib mu palk ja teiseks makstakse ka päevarahasid nende "üleliigsete" päevade eest, mis on väga hea, sest sööma peame sel ajal omal käel. Tõeliselt kahju on ainult sellest, et meie koolituskeskus on ühes Norra väikelinnas, kus ainsaks meelelahutuseks on suusatamine. Sestap ka suusapüksid minuga kaasa tulevad.

Ruudi oli kahel viimasel päeval lasteaias täiesti tavaline laps, ei mingit andeka lapse sündroomi, mis on vahelduseks väga tore. Täna oli ta küll endast välja läinud, aga see on teataval määral arusaadav (küll mitte heaks kiidetav). Lugu oli selles, et neil käis täna külas prl Kadrisant, kes tegi mänge, ja Ruudi läks pisut hoogu. Mille peale ta taheti saata kapi taha (?) rahunema, aga mis tõi kaasa selle, et ta läks lihtsalt endast välja, sest ta ei tahtnud kapi taga rahuneda, kui teised lõbutsesid. Oeh, ma tegelikult IKKAGI ei tea, mis selle olukorraga peale hakata. Lisaks olen viimastel päevadel saanud ärevaks tegevalt palju tagasisidet selle nõustaja kohta, kellega ka meie koostööd alustasime... ja kahjuks pole saanud ma ühtki lugu, mis oleks olnud õnneliku lahendusega. Ma saan aru, et lapse murede puhul tuleb alustada emast ja isast, aga mulle siiski näib, et minu ja õpetaja variant (töö Ruudiga) annab ka siiski tulemusi. Kusjuures selliseid, mida on ka näha. Täna võtsin poisi igatahes ennetavalt poolest päevast koju ja ta käitus väga kenasti, isegi pangas, kus me veetsime kolmveerand tundi.

Pangas olime nii pikalt sellepärast, et mul oli mure: mulle näis, et pank on minult võtnud liiga vähe raha :D Niiviisi kirja pandult kõlab naljakalt, aga tegelikult oli mure suur. Korra on see Eestis väga levinud krediidiastus keeranud meile sellise käki kokku, et hr H keeldub siiani selle panga nime suhu võtmast. Rääkimata väiksematest segadustest, mida nad seal asutuses lahendada pole suutnud. Üldiselt olen ma selgeks saanud, et nad oskavad tegeleda ainult igapäevaste olukordadega, iga vähegi kõrvalekalle tähendab täielikku k***i (vabandage minu vulgaarust, aga tõsiselt närvi ajab iga kord, kui ma mõtlen, mida ma olen pidanud läbi elama nende pärast). Kuigi seda tuleb tunnistada, et tellerid on neil väga viisakad. Aga asutusesisene info liigub kehvemini kui meil koolis ja meil on sellega SUURI probleem.

Nii et Ruudi rindel on lisaks murele vahel ka positiivsemaid noote näha, loodame, et minu reis algavat süsteemi päris ära ei riku.