Üks, kes kõik on...

Olen pool päeva mõelnud, kas ja (kui jah) kuidas järgnevat postitust siia kirjutada. Ühelt poolt oleks lihtsam teha seda privaatselt, aga sama tundub mulle ahvatlev teha seda just siin, sest nende kirjutiste järgi, mis ma siia üles riputanud olen, küsimus ju tekkiski.

Ehk siis ... järgneb postitus teemal "Mina ja depressiiv-maniakaalne sündroom"

Ma pean tunnistama, et mulle on depressiivne maailmavaade alati mõnevõrra imponeerinud. Kahtlustan, et selle taga on õrnas eas loetud vene kirjandus. No pagan, Onegin on ju cool kirjanduskangelane, või mis? Lisades sinna juurde suurtes kogustes Vennaskonda, mida ma olen armastanud alates 11. eluaastast ja nt see laul ---> http://www.youtube.com/watch?v=oppqjn1voWo , jällegi, kuidas mitte pidada seda ägedaks?!? Õndsas teismeeas läbitud eneselõikumine, (kujuteldav) vaimne ebastabiilsus, igatsus selle järele, et ma oleksin sündinud sügavalt usklikuna - eeee...njah, kohati läks asi ikka käest ära tõesti. Ma pean tunnistama, et mul siiralt kahju nendest noormeestest, kellel oli õnnetus minuga tol ajal kohtuda :D Samas, mis ei tapa, teeb tugevaks, eksole.

Praeguseks on sellest kõigest ilus mälestus, mida mulle teinekord meeldib uuesti läbi elada. VÄGA sügavalt egoistlik suhtumine, miski mida ma endale praegu lubada ei saa. Ja kui aus olla, siis suurema osa ajast ei tahakski. Ma käin nagunii suurema osa ajast maailmas ringi oluliselt isekamalt kui inimesed, keda ma näen enda kõrval. Samas kohati see ikkagi lööb ikka veel välja, arvatavasti on see seotud minu põhimõttelise vastumeelsusega tunnistada oma vanust. Nii palju olen ma siis täiskasvanuks saanud, et luban endale sellist suhtumist ühiskonnas aktsepteeritud moel. Nt siis kui ma olen üksi kodus. Kui ma olen täiesti võõras seltskonnas, mille kohta ma tean, et me ei kohtu enam iial. Siinsamas blogis kirjutades.

Nii et pika sissejuhatuse lõpuks olen jõudnud selleni, millest kirjutama hakkasin. See, kui ma kirjutan siin, et ma olen sügavalt asendustegevuste lainel, kui ma ütlen, et ei taha, ei oska, ei viitsi - see ei tähenda, et ma tegelikult ei tahaks või ei oskaks. Viitsime osa on pahatihti tõsi, sest ma olen üks laisemaid inimesi, keda mul on olnud au kohata. Samas kui ma midagi tegema hakkan, siis teen tõelise innu ja naudinguga. Mulle kangesti meeldib, et nüüd lõpuks on võimalik tegeleda teemadega, mis ei ole riiklikus õppekavas kivvi raiutud, vaid mis jätavad mulle vabaduse valida see, mis mulle endale meeldib. Mulle meeldib elada paigas, kus mind ei peeta ülbeks linnatšikiks, lihtsalt sellepärast et mul on juhtumisi hea haridus, korralik töökoht ja teatavad tingimused eluasemele (pesemisvõimalus peab ometi majas sees olemas olema, see ei ole ju utoopiline soov?!?!)

Kui ma olen kurb (mõtlen siinkohal päriselt kurb), siis on see alati kellegi teise pärast. Nende inimeste pärast, kellest ma näen, et nad ise ei suuda enda eest seista, kes ei suuda ise oma probleeme lahendada. Nt nagu praegu Ruudiga. Või varasügisel selle teise teema pärast, millest ma kirjutada ikka veel ei söanda. Kui ma näen, et hr H on kurb. Sest ma tean, et kui mina olen õnnetu, siis ma olen võimeline kõike muutma, mina olen kasvanud "Tee viib kaugusse" najal, ma tean, et kui kukkuda, siis tuleb üles tõusta, sest tee viib edasi, tee viib kaugusse. Ja ma tean, et minus on just nii palju jõudu, et seda, mida ma TAHAN, seda ma saan. Universumi direktoriks ma tegelikult ei taha saada :D

Lõpetuseks siis, jah, ma kasutan oma blogi selleks, et elada välja oma väsimust, nördimust - kõike seda, mis paratamatult tekib inimesel, kes üritab korraga käia täiskohaga tööl, olla toetav lapsevanem ja hea abikaasa. Tegelikult juhtub minuga jätkuvalt igasuguseid naljakaid lugusid. Nt täna avastasin pärast kolmandat tundi, et mul on särk pahupidi seljas. Raamatukogutädil oli ka pool päeva hea tuju veel :D Juhtub ka lihtsalt häid lugusid, nt täna pidin kaheksanda tunni lõpus lastele vabandavalt ütlema: "Mul on kahju, aga meil said tunnid läbi." Ja meil kõigil oligi kahju, ma oleks võinud kauemaks ka jääda, aga armsad kolleegid ootasid mind juba viimased tund aega, et ometi ühe sünnipäevaga pihta hakata ja ma olin lubanud, et ma tulen võimalikult kiiresti. Aga kõigest sellest ma räägin, nii et pole karjuvat vajadust kirjutada.

Nii et päriselt ka - asi pole üldse nii hull kui paistab :)