Kõik loomulikult ootavad kannatamatult ülevaadet sellest, kuidas läks minu vestlus nõustajaga. Palun, siit see tuleb.
Kui ma õigeks ajaks kohale jõudsin, oli kabinetis keegi noor naine, kes ei tahtnud sealt üldse ära tulla. Istusin siis koridori ja hakkas ootama. Väga kaua ei pidanud seina vahtima, kui ta juba nuttes välja tuli. Ütleme nii, et ei olnud just maailma parim algus :D
Aga sisulise poole pealt oli esialgu ikka väga veider. Mulle tehti kohe selgeks, et lapse probleemid tulenevad sellest, et tema vanematel on omavahel suhted sassi. Seega pidin vastama mitmetele küsimustele stiilis "kui tihti te tülitsete", "millal viimati tülitsesite" ja "mitme palli vääriliseks hindate oma suhet". Ja kui viimase küsimuse vastuse peale tuli VÄGA suurt uskumatust väljendav "no võtame siis eelduseks, et see suhe TÕESTI toimib", mõtlesin tõsiselt püsti tõusta ja minema kõndida. Aga siis mõtlesin, et äkki on temaga ka nii, et ta ei oska täiskasvanutele hästi läheneda, kuid lastega saab hästi hakkama...et annaks ikka inimesele võimaluse.
Siis rääkisime Ruudist, aga ega midagi väga uut ja põrutavat välja ei tulnud. Eks see esimene kohtumine oligi planeeritud situatsiooni kaardistamiseks (ehk minu ja hr H suhteprobleemide kaardistamiseks?) ja mingisugust nõksu või arusaamist, kuidas olukorrale läheneda, ei tekkinud. Nõustaja läheb lasteaeda ka vaatlust tegema, mis on väga hea, aga kahjuks toimub alles detsembri keskpaigas.
Ruudi muuseas on leidnud endale lasteaias varjupaiga logopeedi juures, kellel ta nüüd külas käib, kui ta ei ole nõus nt hommikuringis olema, sest ''seal on nii igav."
Ma arvan, et kogu see situatsioon on õpetuseks mulle selle eest, et ma viis aastat veensin ennast, et ma ei tohi olla pettunud, kui selgub, et Ruudil ei ole minu (andke andeks mu ennasttäis olek) teravat mõistust, sest oluline on see, et laps oleks hea suhtleja ja naudiks ennast ja keskkonda, kus ta viibib.
Igasuguste universumisse saadetud soovidega tuleb väga ettevaatlik olla, mitte kunagi ei tohi neid sõnastada tagurpidi.
Ja päeva küsimus on tegelikult selles, mis teeb Fantast Fanta? Et miks on kiivi ja maasika maitseline Fanta, aga mitte Coca-Cola? Ja miks pole olemas arbuusimaitselist Sprite´i?
keedan ämbritäie kanget kohvi/ poen tagasi voodisse/ lükkan eemale virna/ kohustuslikku kirjandust/ loen ainult miki hiirt ja maajat (Andra Teede)
Täpselt sel päeval, kui sa minemas olid, kuulsin oma sõbrannalt, et temagi on lapsega sama tädi juures käinud. Ja kahjuks ka sama kogemusega... Eks ma ükskord räägi.
ReplyDeleteKusjuures nende Universumisse saadetud soovidega on tõepoolest veidrad lood. Ma olen juba ammu aru saanud, et peab sõnastusega ettevaatlik olema. Ja tänu sellele (ja ehk natuke tänu veinile, kuna oli Olevi sünnipäev) ei suutnud ma sellel aastal langevate tähtede poole mitte ühtegi soovi saata :D
ReplyDeleteNäiteks kevadel hüüdsin käed taeva poole sirutades: "Universum, üllata mind!" Ma kahjuks unustasin lisada, et oodatud on vaid positiivsed üllatused... Ohtlik värk, ma ütlen.
Vot sellega on nii, et ka Cocat ja Sprite'i on tuunitud, aga inimestele need eriti ei meeldinud(,kuigi kirsicoca on siiani mu lemmik). Fanta originaalmaitse pole ilmselt nii popp ja tüübikud üritavad uusi fänne püüda :D
ReplyDeleteMina kusjuures mäletan ka lasteaiast peamiselt seda, et tundides oli tihtipeale igav.