Traditsiooniline eksamipostitus

Pärast kolme ja poolt tundi, 35 sisseastumiseksami töö parandamist, üht makaronisalatit, 4 õppetunni ettevalmistust ja kaht banaani hakkan ma tundma, et tuttav õõv hakkab peale tulema. Jälle mõtlen, kui paganama palju lihtsam oleks ise eksamit kirjutada, mitte 6 tundi... olla. Samas, selleaastane töö mulle JÄLLE ei meeldi. Innovel ei õnnestu vist kunagi mulle meelepärane olla. Eelmisel aastal olen kurtnud, et lugemisosa on igav, aga vähemalt kirjutamisosa on meeldivalt mitmekesine. 2013. aastal olin ehmunud lugemisosa raskuse peale, kuigi hiljem siiski redigeerisin seda arvamust ning möönsin, et üks tekst neljast oli okei. Sel aastal hädaldan kirjutamisülesannete üle. Ma ütleks, et suht tropid teemad on :D Ses mõttes, et kultuursel boheemil, keda mina kolm aastat oma käe järgi välja olen koolitanud, polegi õieti valikut. Sest mida kirjutab "Toomas Niperaadi" ja "Isa Goriot´" lõpututesse sügavikesse kaevunud noorboheem rahvusvahelisest olukorrast või väljarändest. Hmmm, mida rohkem ma nendele teemadel mõtlen, seda hullemad nad tunduvad. Ma arvan, et mina oleks käitunud oma uue füüsikaõpetajast kolleegi soovituse järgi: "Ava vihik ja nuta pool tundi." Mulle tundub, et pole mitte ühtegi teemat, mis võiks üht koolilõpetajat päriselt puudutada. Või mis oleks mind puudutanud - eneseotsing, tõe ja õiguse küsimus, moraalsus.

Lugemisülesannetest on luule sel aastal lahe (Rooste "Rahvaloendaja", mis mulle juba ammu meeldib), küsimused on suhtkoht normaalsed, alusteksti uuesti läbi lugemata tundub, et oskaksin vastata küll. Proosa on Kivirähk, kujundliku keele küsimusega hakkab kindlasti huumorit saama. Teadusteksti kohta ütles mu bioloogist kolleeg, et esimeses lauses on faktiviga (inimesed nimelt ei muuda geneetilist koodi, erinevalt tekstis väidetust. Mida iganes see siis ei tähenda, sest selgituse järgi tundus see kõik kangesti geneetilise koodi muutmise moodi).

Ja lõpetuseks tänasel päeval minu enda proovieksamitöö. Et oleks näha, mis siis tegelikult üht noorboheemi kõnetab.

Valgus ja varjud inimhinges 

Kogu inimhing on suur ja tume vari tegelikult nii tema enda kui ka tema kaaslaste jaoks. „Ma olen enesele mõistatus,“ laulsid vennad Urbid Artur Alliksaare sõnadega ja tabasid täpselt naelapea pihta. Valgus on nagu tõde, mis tungib välja ka kõige sügavamast padrikust. Sellist vaieldamatut selgust on aga inimeses nii ääretult vähe, et seda peaaegu polegi. Ent just selle pisku pärast ongi mõtet elada.

Vari sõnana eeldab midagi halba, varjatakse ju ikka seda, mis on paha. Inimhinge puhul ei saa öelda, et hämaram osa on kurjuse pool. See on lihtsalt miski, mida me päris täpselt ei taju ja mis on seetõttu meile pisut hirmutav. Kõik, mis pole tuttav, seletatav, on võõras ja kuulub seega halvakskuulutamisele. Kui järele mõelda, ei ole meil ju üldse aimu, miks me midagi teeme. On mingisugune jõud sisimas, mis lükkab liikuma ega lase enam seisatada. Aga mis see mootor ikkagi on, me ei tea ega saagi teadma. „Ei vasak käsi tea, mis parem tegi, see teadmine on kolmandamas käes,“ kirjutas suurepärane luuletaja Juhan Viiding. Ja nii see ongi: me ei saa iial teada, miks istusime bussis aknaalusele kohale või keerasime ristteel vasakule, kuigi kodutee oli otse ees. Meie käitumist juhtis varjatud ja hämar alateadvus.

Vari on nagu tee, mis viib meid valguse poole ja kohale jõudes kaob. Hämaruse lõppedes saavad otsa ka küsimused, needsamad, mis elu edasi viivad. See tähendab aga mandumist, ei toimu enam arengut. Nagu Faustilgi polnud lubatud soovida hetke püsimist, ei tohi ka inimene jõuda valguseni. Selle poole peab ainult püüdlema, teades samal ajal, et lõppu ei saa kunagi kätte. Mitte ükski filosoof pole veel leidnud definitsiooni tõele, kuigi seda on üritatud juba tuhandeid aastaid. Ja otsitakse ikka edasi, ka tulevikus, sest kõigil on tung jõuda vääramatu üldistuseni. Aga oleks ju kohutavalt nukker, kui keegi äkitselt avaldaks tõe-aksioomi... Paljudelt meid ümbritsevatelt nähtustelt langeks kate ja elu muutuks selle võrra igavamaks. 

Väike valguslaik inimhinges on armastuse tibatillukene alge, mis kõigile sündides kaasa on antud ja mida me oma erinevail viisidel kasvatama hakkame. Meie ühine sihtpunkt on jõuda suure ja ülendava armastuseni, selle valguseni, mis annab kogu elule puhta tooni, muutes värvid kirkamaks ja lõhnad tugevamaks.  See ongi see, mida hing otsib! Inimene, kes jõuab selel tundeni, ükskõik kas lapse, jumala või vastassugupoole vastu, on leidnud oma tee varjudest välja. Armastus iseenesest ei anna valmisvastuseid, kuid kingib võime mõista inimest koos tema hämarama poolega. Selline valgustatus pole edasimineku lõpp-punkt, vaid vastupidi – alglähe. Inimene, kes oma arengus on jõudnud armastuseni, jagab seda oma kaaslastele ning, kiirates soojust ka teistele, soodustab headuse ja selguse levikut maailmas. Seda saab jagada kujutava kunsti, kirjanduse, muusika või siira naeratuse ja hea sõna kaudu. Ja sellel protsessil pole kunagi lõppu. 

Nii võibki öelda, et põhjuseks, miks inimhing on lõhestatud kaheks – valguseks ja varjuks – on see, et igaüks püüaks leida elus vastuseid oma küsimustele. Ja avastaks viimaks, et kõik saab alguse armastusest. Inimese eksistents maailmas on suur sisevõitlus heleda ja tumeda vahel, lõputu eksimine varjude rägastikus, mis kokkuvõttes peab viima valguseni, mis pesitseb meis eneses. See headuse energia, mis vallandub pärast armastuse äratundmist, on ainus valgus, mis elul edasi aitab minna.