Kui me Ruudiga saunas käime, siis räägime ikka saunajuttu. See mõte on muuseas pärit raamatust "Avali väraval", kus isa kasvatas koos oma õega kaht poega. Saaremaal. Mulle nooremana väga meeldis see raamat, kuigi tuleb tunnistada, et tolle kalapakkimismasina ehitamise osast lasin tavaliselt diagonaalis üle. Ühesõnaga, selles raamatus käiakse saunas rääkimas jutte, mida muidu ei tihka rääkida. Nii on meil ka alati kombeks laval istuda ja uurida, mis on südame. Mõnikord on midagi juhtunud, mõnikord ei ole ka, siis saab niisama maailma asju arutada.
Eelviimasel korral kellelgi murejuttu polnud, nii rääkisime surmast. Asjalikult. Ruudi nimelt ei teadnud väljendi "hinge heitma" tähendust ja selle peale hakkasime meenutama igasuguseid toredaid väljendeid, mida veel saab suremise kohta öelda - parematele jahimaadele minema, susse püsti viskama, silmi igaveseks sulgema, manalateed minema jne. Ruudi lemmikuks oli lusikat nurka viskama, mina arvasin, et susside oma on kõige kelmikam. Jätab suremisest üsna aktiivse mulje. Selle peale selgus, et hr H-l on konkreetse väljendiga lapsepõlvetrauma: tema lapsepõlves juhtus ikka teinekord, et mõni vanema sugulase eluküünal kustus. Ja siis oli vaja surnu kenasti korda panna, kaasa arvatud kenad sussid. Ja väike härra oli see, kes pidi jalgu paigal hoidma, et sussid jalga saada.
Minu suguvõsa on nõnda pisike, et surmasid on väga vähe olnud. Ma olen kokku oma elus kolmel (?) matusel käinud - mu tädi, kui ma olin kümnene, vanaema, kui ma olin viisteist, ja onu, kui ma olin 20+. Ühelgi korral ei puutunud ma lahkunuga enne kokku kui kabelis. Mul on udune arusaam, et surnut pestakse. Ja filmiklassika alusel arvan, et lõug seotakse pea külge kinni, et suu lahti ei vajuks. Ja siis pannakse "kirstu minemise riided" selga.
Selle viimasega seoses rääkis hr H, et just hiljuti oli tema vanaema korraldanud väikestviisi draama, sest tal oli KOHE vaja kirstu minemise riideid. Mindigi suurde linna, lasti õmmelda ja nüüd on vanaema süda palju rahulikum. Ta teab, et on, mis on, vähemalt kleit on sobilik.
Ma ei kujuta ette ka, mis tunne mind valdaks, kui mu vanemad tahaksid koos minuga sellisele šopingutuurile minna. Samas. Vanaema näitel võib ju öelda, et teatud vanuses annab kindel teadmine, et ma olen valmistunud, hingerahu tagasi.
Keeruline värk.
keedan ämbritäie kanget kohvi/ poen tagasi voodisse/ lükkan eemale virna/ kohustuslikku kirjandust/ loen ainult miki hiirt ja maajat (Andra Teede)
Minu vanaema tegeleb ka aktiivselt suremise teemaga.
ReplyDeleteEelmisel nädalal teatas ta rõõmsalt, et temal on nüüd perfektne (punast värvi) kleit, milles me teda matma peame. Samuti on tal olemas pesu ja vist isegi sukkpüksid, mis selleks puhuks vajalikud on. Kõik kenasti kilekotis ootel. Ainult kleit peab keemilisest puhastusest veel läbi käima. Matuseks vaja minev raha on tal valmis kogutud vist juba vähemalt 10 aastat.
Mind esialgu väga häiris, kui ta sellel teemal rääkis, aga tänaseks päevaks olen aru saanud, et teda ennast muudab see rahulikuks. Sest ta teab, et ei jää kellelegi turja peale. Meie peres on vist kõik sellised, et koristavad enda järelt ära :D
Ja tänaseks päevaks on see teema muutunud nii harjumuspäraseks, et viskame omavahel juba nalja. Aga muidugi olen ma jätkuvalt lootusrikas, et et ta jääb ilmasambaks.
Ma arvan, et suremisega "tegelemine" on mingil määral ka nagu harjumine paratamatusega, mis vanainimest ees ootab. Selles eas oleme need asjad endale ammu filosoofiliselt selgeks teinud, kuid ikkagi on see teadmatus pisut kõhedust tekitav. Eks siis nende asiste asjadega tegelemine aitabki meil valmistuda selleks kardetud koputuseks.
ReplyDeleteSeda kõike ongi raske mõista, kui ise elad veel elu, mis kõigi eelduste kohaselt võiks veel 40-50 aastat kesta. Samas olen ma väga seda meelt, et surm ja kõik sellega seonduv võiks meie kultuuris olla kuidagi rohkem kohal, et kui see lõpuks tuleb, oleks kõigil sellega natuke lihtsam leppida, nii minejal kui ka jääjatel.
ReplyDelete