Koolikultuurist. Ja natuke arenguvestlusest

Iga kord, kui ma puutun kokku mõne teise kooli ja nende töötajatega, saan ma taas aru, KUI hea töökeskkond mul hetkel on. Ja kui keeruliseks teeb see asjaolu töökohavahetuse, kui see mingil hetkel peaks päevakorda tulema. Sellist loomingulist vabadust, toetavat juhtkonda, avatud meelega kolleege, ühiste visioonide olemasolu pole ma mitte kuskil mujal näinud. Rääkimata tehnilisest ja arhitektuuriliselt baasist. Kindlasti on meil ka mingisugused probleemid, aga üldises raamistikus tunduvad need nii tühised, et praegu ei tule meeldegi.

Kahju on sellest, et ma ei oska täpselt sõnastada, miks meil nii hea on. Muidu paneks punktid kirja ja saadaks igale poole laiale - tehke teie ka nii, sest nii on mõnus. Ma arvan, et üks asi on see, et ma tunnen ennast väärtustatuna. Ma tunnen, et mind usaldatakse. Teisalt on meil väga hea tugisüsteem nii aineõpetajale kui ka rühmajuhendajale. Meie paberimajandus on viidud absoluutse miinimumini, selle jaoks on organisatsioonis inimesed, kes tegelevadki aruandluse ja ma ei teagi, millega veel tegelema peab, sest mina ei pea seda tegema. Õpetaja energia peab olema suunatud ühelt poolt loomulikult õpilastele, see on tema töö fookus, mitte tööplaan paberil. Teiselt poolt peab õpetaja tegelema eneseharimisega, mida meil samamoodi väga tugevalt toetatakse. Ja õpetajal peab olema aega taastumiseks. Kõige selle pärast olengi ma suurema osa ajast rõõmus ja rõõsa ning ei saa aru, mis stressist räägitakse.

Hoopis teine teema on see, et sattusin lugema seda uskumatut artiklit, kus lapsevanem oli šokeeritud, kui kuueaastased pidid lasteaias endale ise putru tõstma. Mul läksid silmad lugedes muudkui suuremaks ja suuremaks, kuni lõpuks jõudsin teiste lastevanemate arvamuseni ja silmad läksid normaalsuurusesse tagasi. On ikka inimestel probleemid :D Lasteaias on sada üks olukorda, mis on potentsiaalselt ohtlikumad kui järelvalve all tehtud toidutõstmine. Ja koolis peavad nad ju igatahes hakkama oma toidutaldrikutega laudade vahel laveerima, kuidas lapsed seda siis niiviisi paugust peaksid selgeks saama?

***
Lasteaias oli viimane arenguvestlus. Akadeemilise poole pealt on kõik väga hästi - loeb, arvutab, arutleb, tunneb maailma üle keskmise hästi. Joonistab muuseas ka väga hästi. Sotsiaalne... on kõvasti arenenud. Selles osas mõtlesin jälle, kuidas oma soove tuleb väga täpselt sõnastada. Beebi-Ruudit vaadates mõtlesin ju kenasti sellele, et ma ei tohi olla pettunud, kui ta ei ole akadeemiliselt nii andekas nagu mina,  peaasi et oleks hea inimene... Aga õpetaja ütles, et teised lapsed tegelikult tahavad Ruudiga mängida, sest tema mängud on põnevad. Ta lihtsalt ise on väga valiv, kellega ta oma ideid tahab jagada. Igasuguseid õppeasju eelistab teha teistest eraldi (siin on ka teatav roll õpetajatel, sest tihti pannakse ta asju eraldi tegema, sest esiteks segab teda lärm ja teiseks kippuvat teised piiluma, mis on jällegi õpetajatest tulenev, sest minu meelest on Ruudile liiga palju liiga selgesõnaliselt öeldud, et tema on see, kes oskab), rühmatöödes on otsustaja. Kokkuvõttes võib kooli minna küll, sest nüüd on ta suuteline ennast taltsutama ka nendes situatsioonides, kus tal on igav. Eks näis, kuidas koolis minema hakkab. Kerge see arvatavasti pole, olen neid tagasilööke liiga palju näinud, et optimistlik olla. Aga vähemalt olen saanud kindluse, et koostöös õpetajatega saab palju ära teha.