Lugu sellest, kuidas tundmatu meeskodanik meie majja tungis

Mälestustelainel olles meenus mulle veel üks tore lugu, mis miskipärast pole selle blogi lehekülgedele talletatud, kuigi lugu ise väärib seda küll.

Niisiis, oli suvine öö, põhjamaiselt valge. Magasime oma maal olevas majas õndsat und, kui kuulsime järsku kobistamist. Nagu keegi kobaks meie pimedas köögis käsikaudu teed. Mina olin kohe voodis istuli, endal silmad ehmatusest suured. Hr H kui meesterahvas hüppas juba pükstesse, et rüütellikult tundmatule koletisele vastu astuda. Pöördus veel tungival sosinal minu poole: "Püsi sina siin!" ja hiilis võitlusesse.

Hetk vaikust ja siis kuulsin roppu sõimu ja kolinat.

Selle peale ei suutnud minagi enam voodisse jääda, vaid hiilisin omakorda olukorda kaema. Ja mis ma näen, minu abikaasa üritab vihast vahutades üht valgesse linasesse kostüümi riietatud pikka kodanikku uksest välja lükata. Kodanik oli täpselt nii pikk ja nii joobes, et ei tahtnud uksest üldse läbi mahtuda. Lõpuks saime aru, miks ta ära minna ei tahtnud - tema mobiiltelefon oli meie köögikapil. Laadimas.

Hr H lükkas ta siis koos telefoniga uksest välja ja läks olukorda klaarima, mina jäin kööki kontrollima. Ja mis ma nüüd nägin - köögikapil, kus oli tundmatu meeskodaniku telefon laadinud, seisis kolmveerandi ulatuses tühjaks joodud veinipudel. Meie veinipudel koos meie veiniga. Selle peale läksid mul silmad juba vidukile, no mida kurja, tuleb ja joob meie veini ära.

Läksin välja, et hr H-le kohe ära kaevata. Too oli suutnud nii kaugele jõuda, et tüüp oli meie aiast välja jalutanud ja ilmselt otsis paika, kuhu pikali visata. Tulime koos tuppa, et lõplikud kahjud kindlaks teha ja selgus, et kodanik oli teinud saatusliku vea. Lisaks sellele, et ta oli meie tuppa tunginud, telefoni laadinud ja peaaegu terve pudeli veini ära joonud, oli ta ka meie fetajuustu ära söönud. See oli selgelt üle piiri läinud lugu, nii et hr H helistas häirekeskusesse:
-"Tere, helistan siit Petiverest, meile tungis üks võõras mees majja."
-"Niii..."
-"Laadis meie juures oma telefoni..."
-"Jaaaah...?"
-"Jõi ära meie veini...."
-"Eeee..."
-"Ja SÕI ÄRA MEIE FETAJUUSTU!"

Homeeriline itsitamine teiselt poolt.

Kui telefonineiu oli end kogunud, küsis: "Kas soovite patrulli?"
-"Jah, me tahame, et see mees võetaks vastutusele!"
-"Selge, saadan auto kohe välja.... a kus see Petivere üldse asub?"

Hr H siis seletas, et maantee ääres, küll politseipoisid üles leiavad. Pool tunni pärast nägime politseinikke uhkelt mööda sõitmas, hr H helistas uuesti ning auto tuli tagasi. Selleks ajaks oli tundmatu juustusõber juba maanteele jõudnud ning plaanis arvatavasti edasi pidutsema minna. Ja miks mitte kasutada selleks pöidlaküüdi abi - politseinikel on ju kindlasti nii lahke süda, et võtavad oma masinasse öise hääletaja.

Võtsidki ja viisid kainenema.

Hiljem sain veel mitme ametniku tuju heaks teha, kirjutades püüdlikult tõsise näoga avaldusi oma joodud veini ja söödud juustu kohta.