Blogimine tasub ära ehk Ida-Viru trip (1)

Ma pidin blogis ainult korra natuke kurvastama, et ma ei tea/mäleta suurt midagi oma isa lapsepõlvest ega tema suguvõsast, kui juba oligi plaan olemas, marsruut enam-vähem paigas ja suund mu isa lapsepõlvemaadele võetud. Kahe päeva jooksul käisime kohtades, kus ma polnud ammu-ammu käinud, aga ka sellistes paikades, mida ma polnud kunagi näinud. Selgus, et Ida-Virumaa on väga ilus!

Kõigepealt käisime Kuremäe kloostris. Kloostritel on mulle alati selline kummaline mõju. Mitte et ma tõsiselt oleksin kunagi mõelnud nunnaks hakata, aga õhkkond on neis alati kuidagi väga rahulik. Arvatavasti on see tunne seotud kõrvale astumisega ja sellega, et klooster on koht, kus kõik väljaspool toimuv pole oluline. Või vähemalt jääb selline mulje, et see pole oluline. Tegelikult on mul sama tunne olnud ka Hiiumaal.

Kuremäel panime kirikusse küünlad ja jõime pühitsetud vett. Uskumatu, kui populaarne see vesi oli - inimesed saabusid kanistritega, et viia ka kodustele abivajajatele tilgake ravijooki. Meil polnud pudeleid kaasas, nii pidime leppima kohapeal tarbitava annusega ning teiste osas lootma küünaldele.

Pärast vaikset sissevaadet iseendasse liikusime edasi Alutaguse seiklusparki. Ma olen elanud päris pika elu nii, et pole kunagi ühtki seiklusrada läbi teinud. Nüüd võin uhkusega öelda, et suutsin end siiski kokku võtta ja selle ära teha. Ma olen alati kartnud, et seiklusrajad nõuavad lisaks julgusele (mida mul on) ka võhma ja jõudu (mida mul pole). Selgus, et ma olen kogu aeg valesti arvanud. Minusugune trennikauge inimene suutis raja ladusalt läbida ja täiega nautida. Parimad olid muidugi köisraudteed, aga ka kõik muu oli ülivahva. Suutsime prl Kirkega end ka nii palju kokku võtta, et tegime ära Tarzani hüppe ehk hüppe 9 meetri kõrguselt tühjusesse. Tuleb tunnistada, et naudingut ma sellest hüppest ei saanud, isegi mitte oh-ära-tegin-naudingut. Ma vist siiski pole see inimene, kelle õnn seisneb raskuste ületamises :)

Alutagusel oli ka lasterada, mis oli hullusti äge, kui sa olid piisavalt vana ja pikk. Nad lubavad rajale alates

Vaprad jõmmid ronimas

pikkusest 110 cm, aga tegelikult sellise pikkusega inimene ei seda rada iseseisvalt läbida, sest on kohti, kus ta lihtsalt ei ulatu kinni hoidma. Nii et pr Saara pidi üle köie kõndima nagu tõeline tsirkuseartist, hoides kinni oma nahast. Juhuslikult polnud tal isegi mitte ahjuroopi kaasas, millest kinni hoida. Ruudi lustis täiega, tema oma kuue aasta ja 130 cm oli täpselt sihtrühm. Saarale meeldis muidu ka, ainult see üks koht. Keeruline on muuseas ka see, et rajal on lapsed päris üksi, vanemad saadetakse üsna konkreetselt eemale. Õnneks Saara ema nägi, et laps on hädas ja ronis salaja üles, et aidata. Ma ei kujuta ette, mis muidu oleks saanud. Erinevalt Ruudist on Saara selline vaikne tüüp, kes oleks seal nööril tükk aega hirmust kangena pisaraid valanud. Aga üldiselt oli väga tore.

Pärast seda käisime erinevates isaga seotud kohtades, millest kirjutan pikemalt üks teine homme, aga mõningaid pudemeid siiski.

Odessalik Sillamäe

Näiteks linnad Ida-Virumaal on kohati väga-väga ilusad. Oma isiklikus blogis võin tunnistada, et tegelikult
meeldib mulle stalinistlik arhitektuur. Jah, see on sotsialistlik ja kitš, aga minu meelest on see täitsa ilus. Igatahes parem kui hruštšovkade-maailm. Selles osas olid nii Kohtla-Järve kui ka Sillemäe väga positiivseteks üllatusteks. Kumbki linnadest pole nagu päris Eesti linnad, aga erinevalt Narvast, mis millegipärast tuletab kohe meelde Venemaad, on Kohtla-Järve ja Sillamäe sellise lõunamaise vaibiga.



Üllatuslikud on selle kandi mälestusmärgid - Au Tööle, Oktoobrisündmuste Monument, Isamaasõjad Hukkunute Mäestusmärk, Lenin Osutamas Näpuga (nimed minult), tundub uskumatu, et Eesti Vabariigis on tõepoolest veel midagi sellist üleval.
Kõige vasakpoolsemal pildil on oktoobrisündmuste ausammas aastast 1987. Me küll kahtlustasime, et tegelikult on see salajane viide Newtonile ja seega ka vabamüürlusele, aga ega meiegi kindlat tea.



Kõrvuti kahtlaselt sovetlike mälestusmärkidega on Ida-Virus Sinimägedes oleva memoriaal, mis on tõesti väga mõjuv. Minu jaoks sarnaneb Sinimägede mälestuspaik Hiiumaal oleva Estonial hukkunud laste mäestuspaigaga, mis on ka lihtne, aga puudutab. Samamoodi on Sinimägedes pigem väheste vahenditega saavutatud tunne: need lahingud on meie riigi seisukohalt olulised. Muuseas, mina ei teadnud, et neid lahinguid seal 1944. aastal peetakse tähtsaks just seetõttu, et tänu neile hoiti Nõukogude jõude Eestisse tungimisel natuke tagasi, mis omakorda andis paljudele eestlastele võimaluse üle mere põgeneda. Eks sel hetkel oli juba selge, et venelased tulevad sellest sõjast ikka võitjatena välja, aga just see lisaaeg, mis meile anti, päästis vähemalt mõne inimese elu. Selgus ka, et meie patriootlik kasvatus on  kenasti vilja kandnud, sest Ruudi vaatas Leninit sündsa pahameelega ja pakkus välja, et võiks lavastada foto, kus ta lööks jalaga kive Lenini suunas.

Kuulsatest vaatamisväärsustest külastasime ka Valaste juga. Mu emal on unistus elada põhjaranniku kõrgel pangal, kus ta saaks oma koduaknast mäslevat merd vaadata. Ma ei tea, kas seesama mäslev meri või mingi muu loodus- või inimjõud on selle eest vastutav, aga Valaste joa juures olevast trepist me alla matkata ei saanud, sest sild, kuhu trepp viis, oli ootamatult harrypotterlikuks muutunud ehk osa temast oli vehkat teinud. Hr H kommenteeris küll pärast, et see haihtunud sild säästis meid peretülist, sest tema ei oleks lubanud oma peret sellest kipakast trepist nagunii alla minna. Hea, et seda võimalust üldse polnud, see võis päästa mu abielu.

Ja siis muidugi kaks üliilusat paika - Oru lossi park ja Narva-Jõesuu rand. Ma pean tunnistama, et mina ei
teadnud, kus see kuulus Oru loss asus, mingi ebamäärane tunne oli, et põhjarannikul. Kahjuks pole sellest praeguseks midagi järel, kõigepealt põletasid venelased selle taganedes maha. Ja mis alles jäi, lasti sakslaste poolt õhku siis, kui nemad taganema pidid. Aga park on superilus, väga ilusasti hooldatud, õitsvaid lilli täis, vaade merele hunnitu. Kujutan ette, kuidas Kostja seal rahulolevalt muheledes ringi jalutas ja vaadet nautis.

Narva-Jõesuu oli täpselt nii baltisaksalik, nagu ma olin ette kujutanud. Nii pehme ja valge liiv, nii sinine meri,
pikk rannajoon. Ainult vesi oli nii külm, et isegi minu hullumeelsed sugulased suutsid end üksnes merre korraks pikali visata ja siis kohe välja karata, sest külm lõi hinge kinni. Mina samal ajal päevitasin rahulikult. Mina pole hullumeelne :D Aga muidu oli tõeliselt kuurortlik, tekkis tahtmine endale hotelli tuba võtta, et siis rannas promeneerida.


Väga ilus reis oli :)