Sünnipäevane väljakutse - miks mulle sünnipäevad ei meeldi

Kuigi mu pärissünnipäev on alles teel mu juurde, sai pidu peetud ja kingitused skooritud. Pildil on näide kingitusest, mille prl Vaprake, prl Lumivalgeke (varem tuntud kui prl S või prl Sirkka) ja Õde (varem tuntud kui õde) mulle kokku panid - kaart asjadega, mis nende arvates mulle maailmas kõige rohkem meeldivad. Mulle hullusti meeldib! Kaardil oli kaks asja, millest ma sekundiga õigesti aru ei saanud - üleval paremal nurgas olev Vanaema Weatherwax (arvasin lihtsalt võlumaailma) ja keskel olev New York (arvasin lihtsalt suurlinna, kuigi pärast suurlinna väljaütlemist sain kohe aru, et see NY). Kõik muu oli kristalselt selge.

Nüüd aga postituse teema juurde tulles.

Selliste kaartide osa mulle sünnipäevade juures meeldib. Mulle meeldib ka see, kuidas ma enne valmistun, seekord näiteks sidusin iga kahvli, veini- ja limpsiklaasi ning puuviljavarda ümber roosa, sinise või südametega lipsu. Mulle meeldib, kui inimesed tulevad kohale (mõnikord isegi kaugelt või on neil muidu mingi probleem tulemisega), toovad mulle kingitusi ja teevad mu vanuse üle nalja. Seekordses sünnipäevas on narrimispotentsiaali küllaga ("Las mööduvad aastad, las hallik läeb pea..."). Mulle meeldib, kui inimesed kiidavad mu sööke ja kinnitavad, et jagub kõigile ja kõigil saab kõht täis (isegi kui nad seda vaid viisakusest teevad, ma pole selles osas peps. Jätkuvalt pean kuldseks Tammsaare sõnu: "Inimesel pole vaja mitte tõtt, vaid inimesest peab armastama." Tsitaat on umbes, sest mu mälu pole enam endine). Nii et tegelikult on mul sünnipäevade juures palju asju, mis mulle meeldib.

Nüüd see osa, mis mulle ei meeldi.

Mulle ei meeldi, kui inimesed tulevad kohale ja hakkavad kõik mind õnnitlema. Ma ei oska kuidagi NORMAALSELT seda vastu võtta. Siis avatakse šampus ja ma saan veel kord kõigi käest õnnitlusi, räägitakse toredaid lugusid minu lapsepõlvest ja noorusajast. Ja jätkuvalt ei oska ma seda normaalselt vastu võtta, kogu see tähelepanu on nii hirmus. Siis hakatakse sööma-jooma, inimesed suhtlevad omavahel ja ma hakkan järjest rohkem tundma, kuidas keegi ei taha enam MIND õnnitleda ja toredaid lugusid minu lapsepõlvest või noorusest rääkida. Ma hakkan kurvaks muutuma - see on MINU sünnipäev, miks mina tähelepanu keskpunktis pole?!??? Kuni lõpuks toon tordi välja, kõik tõusevad püsti ja laulavad... ja mina tunnen end nagu tola seal tähelepanu keskpunktis.

Teate, kui väsitav selline tunnete möll on.