Pikk puhkus

Jäin täna kalendrit silmitsema ja sain aru, et mul on praeguseks alles napilt pool puhkusest möödas. Mul on kosumisaega veel sama palju, kui keskmisel inimesel üldse aasta jooksul puhkust kokku on. Ja näiteks mu ämm saab suviti puhata kaks nädalat, millest ühe ajal peab ta tegelema tööasjadega. Sel aastal ta rõõmustas - tänu nutitelefonile sai ta palju vähemate kohalkäimistega hakkama. Kusjuures sellest ma aru ei saa, meil peaks siin riigis ju teatud seadused kehtima. Ka puhkeaja kohta. Ämm aga ütleb, et töö tuleb ära teha ja nii ongi. Siiralt arusaamatu. Ja vastuvõetamatu. Aga aastate jooksul õppinud ilma häälteta silmi pööritama ja otsustanud, et kui inimene ise on nõus sellega, siis pole ka mul õigust kobiseda. Siiski mõtlen sellele igal aastal, kui ta puhkuse ajal ei saa kuskile koos meiega tulla, sest äkki peab tööle minema. Mu isa, kellel on väga palju tööd, saab küll oma 28 päeva järjest kätte ja käib vahel harva mõnel väga olulisel esinduskohtumisel. Riigiteenistujate eelised?

Nädalavahetus käisin siiski veel folgil. Mitte et ma oleks ostnud endale pileti sündmusele, mis mulle nii väga ei sobi. Lihtsalt sõbralikud suhted vabariigi kultuurihiidudega, kes annetasid mulle ja hr H-le käepaelad. No ma ei tea, ikka ei midagi. Inimesed on kuidagi valed ja tantsu nagu polekski olnud. Paha siga, mitu viga. Tahtsin väga minna etnokonservidel, aga see toimus imepisikeses paigas, nii et me lihtsalt ei mahtunudki sisse. Soe ja mõnus oli ringi jalutada küll. Ja mõningaid tuttavaid oli ka huvitav näha. Aga ei mingit sügavat kurbust folgi lõppemise pärast. Pigem kurbus selle pärast, et rampi enam pole.

Puhkuseks on veel paar plaani. Eks näis, kuidas õnnestub.