Wednesday, July 30, 2014

Tehnikasajand ja "Khumba"

Poiss on suvega nii suureks kasvanud, et asjatab enamiku ajast omapäi ringi. Käib külas, rattaga sõitmas, niisama sõpradega "hängimas". Ainult ujuma pole ma tal lubanud üksi minna. Selle kõige juures tekkis mul tunne, et olen temaga liiga vähe koos midagi ette võtnud. Uurisin temalt, mida ta siis tahaks minuga koos teha ja 21. sajandi lapsena oli tal vastust kohe olemas - lähme kinno! Okei, me pole tõesti ammu kahekesi kinos käinud, nii et olin nõus. Minu poolt oli üksnes pakkumine, et katsetaks 3D-d.

Ruudi esimene 3D elamus oli "Vaprakesega", kust ta tahtis kogu aeg ära minna, sest prillid olid ebamugavad ja filmi sisu hirmutas teda. Õnneks polnud ta kinos minuga, vaid mu emaga, kes pidi sellest olukorrast kuidagi välja tulema. Seekord läks palju paremini. Prillid istusid hästi ja ühtegi ehmatust ka ei olnud. Lõpuks kommenteeris Ruudi, et 3D on lahe küll, aga järgmine kord võiks ikka tavalist filmi vaadata, olevat mugavam. Mulle endale täitsa meeldis, kuigi ma tunnistan, et suurt vaimustust ma sellest efektist ei ole saanud. Valitud film "Khumba" oli ka hästi tavaline lastekas - ikka seesama rändamise lugu koos kindlat tüüpi kaaslastega. Ja moraal, mis õpetab meile, et tuleb ikka iseendaks jääda, isegi kui see tundub vahel nii raske. Korra veeretasin peas mõtet, et oleks huvitav, kui olekski selline lastefilm, kus peategelane lõpuks ära sureb. Aga heitsin selle kohe kõrvale, sest mulle meenus, kui ma käisin lapsena vaatamas "Lõvikuningat" ja ennast peaaegu pooleks nutsin Simba isa pärast.

Ühesõnaga see konkreetne kokkupuude tehnikaga jättis mind suhteliselt külmaks. 3D on minu jaoks sama oluline kui HD või ... ma ei teagi mis, permanentne internet telefonis? Ma sain ju hr H käest sünnipäevaks nutika, aga kasutan ainult wifit, sest minusugune internetisõltlane ei tohiks endale liiga kerget ligipääsu lubada. See oleks sama hea, kui kasiinosõltlane koliks Las Vegasesse. Igatahes.

Teine kokkupuude oli palju meelierutavam. Ma nimelt parkisin esimest korda elus mobiilselt. Ja ma ei suuda mõista, kuidas ma varem arvasin, et see võiks olla keeruline. Ja teiseks ei saa ma aru, kuidas elatakse riikides, kus sellist võimalust ei ole. Samamoodi on arusaamatu, kuidas on võimalik elada ilma digiallkirjata.

Folgil tekkis arutlus, mis saaks, kui internet ära kaoks. Peale selle, et ei saaks omavahel suhelda ja netist infot otsida. Poisid oskasid muidugi palju paremini probleeme välja tuua. Aga näib, et kõige aluseks saab ikkagi see, et meie rahadega läheb metsa. Selles osas on muidugi hirmutav, kui haavatavad me oleme. Isegi tavatelefonid ei töötaks ju enam!

No comments:

Post a Comment