Lapsekasvatus ja internet

Kui ma mõned head aastad tagasi rasedaks jäin, ei kasutanud ma internetti kuigi palju. Jah, oma koolitööde tarbeks, vahel mõne inimesega ka msni-s suhtlemiseks, Orkut oli ka veel sel hetkel populaarne. Aga foorumid, blogid ja kogu ülejäänud meelelahutuslik ja kohati ka hariv osa uuest meediast käis minust üsna kauge kaarega mööda.

Kohe raseduse alguses liitusin lapseootamisfoorumiga, sest tahtmine pidevalt oma kogemust jagada ja samas lugeda ka teiste kulgemise kohta oli nii suur. Polnud mul ju tol hetkel ühtki sõberrasedat ja mehega jagamine oli ikka teistmoodi.

Üsna kiiresti sain ma foorumi abiga aru, et olin senini raseduse kontseptsiooni täiesti valesti mõistnud. Näiteks arvasin ma tõsimeeli, et kaalust juurdevõtmine on raseduse loomulik osa ja sellele ei pöörata erilist tähelepanu. Selline armas maalapse naiivsus, eksole. Teiste naistega suheldes sai selgeks, et tegelikult olen endalegi ootamatult sattunud võistlusele, kus võitjaiks osutuvad võimalikult väikese kaalutõusuga rasedad. Mina, kes ma siiani olin kaaluteema aktuaalsust tunnetanud eelkõige doonoriks olemise taustal, sest ülikooli alguses vaadati mu soovile elusid päästa natuke viltu ja ma pidin iga kord oma täismõõdulisust tõestama. Loomulikult ei olnud ma rasestudes enam päris tokk, ma olin ju siiski naine, aga selle peale ei olnud ma tõesti varem tulnud, et rasedusaegne kaalutõus võiks olla probleem.

Fotokauge inimesena ei teadnud ma ka seda, et Eestis on olemas tipp-piltnikud, kelle juures kõik rasedad käivad ilupilte tegemas. Lisaks ei teadnud ma midagi erahaiglatest ja sellest, et kui pärast sünnitust ei saa perepalatisse, siis on väga halb.

Samamoodi sain üsna kiiresti selgeks, et minu ettekujutus sellest, mida on vaja enne sünnitust lapsele valmis osta, oli reaalsusest kaugel. Näiteks ei teadnud ma, et normaalne oleks omada beebimonitori. Või lutt-termomeetrit. Või rinnapiimaasendajat, nii igaks juhuks. Ja inhalaator - ma ei teadnud, et selline asi on üldse olemas. Rääkima kärudest, mis maksid rohkem kui meie tollane auto.

Aga ma õppisin kiiresti. Lutt-termomeetrit ja inhalaatorit me siiski ei ostnud, raha polnud. Emmaljunga käru jäi ka seepärast soetamata, aga ma ju teadsin, et need asjad on olemas ja vahetevahel natuke torkas.

Laste arengu võrdlemine oli samuti valus teema. Võin ainult jumalat tänada, et Ruts nii varakult rääkima hakkas, sest pöörama, roomama, käputama ja kõndima hakkas ta ikka võrdlemisi hilja. Küll oleks vahel tahtnud samamoodi kilgata, aga polnud, millega kilgata.

Seda aega praegu meenutades mõtlen küll - MIKS ma ometi lasksin ühiskonnal ennast morjendada. Mul oli suurepärane rasedus, ma magasin hästi, valusid ei olnud, isegi see neetud kaalutõus oli väike ja juurdetulnud kilod jäid Toomemäele (jah, mul on nii vana laps, et ta sündis veel vanas sünnitusmajas). Ruudi oli lapsena väga tšill, oskas juba väiksena ise mängida, lõpetas mähkmekandmise enne kahte aastat, rääkis, naeris, sõi. Ainult hambaid ei kasvatanud :D

Kui palju muretum oleks olnud kogu see aeg, kui ma poleks teadnud, kui palju rohkem ja lahedamaid asju lastega tegema peaks. Me ei käinud beebikoolis, ei käinud võimlemas ega ujumas, sest meie kandis ei olnud selliseid võimalusi.

Juba mõnda aega tagasi mõtlesin, et kui ma oleksin uuesti rase, siis teeksin seda omaette. Varuksin asju, mida ma ise tahaksin, arendaksin last nii, nagu ma ise arvan, et on hea.

Ja mis ma nüüd avastasin.

Aeg on jõudnud sinnamaani, et Ruudil tuleb peagi kooli minna. Ja kust ma end leidsin - foorumist, kus on koos 2014. aastal kooliminevate laste vanemad. Ja JÄLLE  tunnen tuttavat kripeldust - Ruudi ei käi eelkoolis. Kuna ta reaalsest õpib lasteaias teist aastat koos kooliminejate rühmaga, ei pidanud seda vajalikuks. Ta ei loe ikka veel ladusalt pakse lasteraamatuid. Hea küll, ta arvutab kolmekümne piires, aga ta ei tea mitte ühtegi ingliskeelset sõna. Kas ma olen jätnud oma lapse arengu hooletusse? Kas ta peaks käima trennis? (selles osas olen ma eriti segaduses - kuidas saavad lapsevanemad oma lasteaiaealisi lapsi trennidesse viia, kas nad tööl ei käi?) Kas me peaksime õhtuti harjutama kirjutamist? Kas peaksime käima rohkem kinos ja teatris?

Tegelikult on sellised foorumid ju toredad kohad, tekib sõpruskond, kus inimestel on ühine teema, mis suuremat osa ümbritsevat nii väga ei huvita. Aga ikkagi kavatsen ennast sealt kooliminevate laste rühmast taandada, sest sellele järgneb ju kooliskäivate laste foorum ja ma ei ole kindel, kas ma suudan seda üle elada, kui KÕIK lapsed õpivad viitele, aga Ruudi mitte.