1500 pisikest kuuske

Alustasime talgutega :) Esiteks võtsime kätte ja läksime metsa istutama. Pärast eilset pealesunnitud liikumatust oli äärmiselt mõnus labidaga mullas sonkida ja mõelda, et paarikümne aasta pärast võin tulla ja enda metsas ringi uidata. See ei olnud mingisugune üleriigiline ettevõtmine, vaid lihtsalt ühe perekonna soov. Ja see andis kogu päevale lisaväärtuse, sest kuigi olime Ruudiga seal enam-vähem ainsad võõrad, võeti meid nii armsalt vastu, minust sai "meie Mari" (sest mu pärisnimi oli liiga keeruline) ja Ruudi oleks tahtnud sinna suure vabaduse kätte elama jääda.

Mõnes kohas on lihtsalt mõnus olla. Sain sellest kohe aru, kui kohale jõudsime. Ja tunne läks iga tunniga järjest tugevamaks. Kujutan ette, kui hea ja terve lapsepõlv sellises kohas kasvades oleks - ruumi jooksmiseks, ronimiseks, ujumiseks. Ja muidugi töökasvatus, mis maal päris talus elamisega kaasas käib. Ka Ruudi, kes võõrastesse muidu vägagi kahtlustavalt suhtub, tundis end kindla ja vabana, rääkis juttu ja tegeles asjalike toimetustega, ronis traktorite otsas (ta on nüüd loobunud plaanist hakata prügiautojuhiks ja unistab hoopis traktoristi karjäärist), püüdis mõrraga (?) kala, kiikus.

1500 kuusekest sai ka muu hulgas maha. Vaatamata sellele, et ilm ei tahtnud meiega üldse koostööd teha, vaid oli külm ja vihmane. Kõik olid töökad ja praktilised inimesed - kui oleme kohale tulnud, siis teeme ära. Ei mingit virinat. Isegi kohvipausile oli meid raske saada, kõik tahtsid oma vaod lõpuni teha, enne kui natuke puhata. Hoog oli sees :)

Ja seal talus elas ka tõeline vasikas-koer, bernhardiin tõu poolest.

Tore oli olla koos toredate inimestega.