Homod ja habemega naised ja cake smashid

Emadepäeva puhul käisin külas oma vanematel, nii nagu vist suurem osa eestlastest. Mul on muidugi ilgemalt pikk maa minna ka :D

Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.

Kuna mul on selline omapärana perekond, kus vanemad ei ole lahutatud, sain juttu rääkida ka oma isaga. Ja, haritlased nagu me oleme, ei piirdunud meie jututeemad üksnes Ilveste perekonna ja pakutava toiduga, vaid puudutasid ka ühiskondlikke probleeme. Täpsemalt siis härra Vooglaiu ettevõtmisi.

Ma arvan, et igal lapsel on hetki, kus ta tunneb, et ta ei saa aru, mis mõttes tema vanemad niiviisi mõtlevad. Mida vanemaks saad, seda vähem neid hetki ette tuleb, aga neid ikka leidub. Minul on isaga seoses arusaamatu tema suhtumine homodesse ja neegritesse. Ta ei ole kindlasti võitlev homofoob või Klu Klux Klani taaselustaja Eestis. Üldiselt ei võta ta neil teemadel üldse sõna, aga kui keegi teema tõstatab, võib tema arutluskäikudes leida viiteid sellele, et tema jaoks ei ole päris iseenesest mõistetavalt okei, et homod võiksid saada samasuguseid õigusi nagu heteropaarid.

Nii me siis arutlesime sõbraliku entusiasmiga (vahemärkusena: mu ema jaoks on homode kooselu täiesti okei ja ta on pigem seda meelt, et homoseksuaalsus on looduse vingerbuss (vahemärkus vahemärkusele: ma tean, kuidas kirjutatakse vingerpuss, aga Õhtulehe keeleuuendus on seekord erakordselt armas), nii et mis neist kiusata), kuni isa ütles lause, mis andis teemale minu jaoks selle nurga, millele ma polnud varem tähelepanu pööranud.

Nimelt küsis ta (isegi natuke kurvalt), miks peab tema, kes suhtub homodesse teatava reservatsiooniga ja kes usub pigem seda koolkonda, mis ütleb, et homoseksuaalsus on maksimaalselt veerandi osas geneetiline eripära, aga suuremas osas siiski ühiskonna poolt kujundatud nähtus, tundma end lolli, halva, tagurliku ja kitsarinnalise inimesena, kui tema ise "homopooldajaist" nii halvasti ei mõtle.

Ja siis ma mõtlesin ühe teema peale, mis mind ennast vaevab. Nimelt see kuulus cake smash. See on minu jaoks täiesti õõvastav nähtus, absoluutselt arusaamatu ja ... mis seal salata, oma peas nimetan seda nõmedaks. Aga mulle tundub, et kui minu meelest on vale lasta lapsel käppapidi tordis solberdada, seda endale näkku määrida ja seda kõike pildistada, olen mina ka tagurlik ja rumal. Sest lahedad noored vanemad leiavad, et see on nunnu. Ja nii ma ei julgegi seda avalikult öelda, vaid olen vait.

Mitte et see kõik kuidagi mõjutaks minu suhtumist Vooglaiu algatusse või Erki Noole väljaütlemistesse - see on jätkuvalt häbiväärne ja vastik lähenemine, aga mingis mõttes saan ma maailmast paremini aru. Ja ma ise leian, et see hea.

Muuseas, habemega naised ei meeldi mulle ka. Aga ka seda ei julge ma avalikult öelda.

Nii et tegelikult olen ma ise samamoodi oma eelarvamustes kinni, lihtsalt gay-värk sobib mulle, erinevalt toiduga mängimisest.